Elumärk

Appi-appi, kui kiiresti aeg läheb. Nüüd ongi juba käes mu viimane nädalavahetus siin. Eile oli viimane praktikapäev koolis ja üldse Riihimäel. Nii kahju oli koolist ära tulla, kuna kõik on nii lahked ja sõbralikud. Lõpetuseks sai kumbki meist klassijuhatajalt ühe isetehtud käevõru. Ma olin sõnatu! Ja rõõmus ka. Raske on kirjeldada neid tundeid, mis mind siin olles on valdanud. Kõigepealt rõõm uue keskkonna üle ja võimalus soome keelt harjutada. Siis ülim tänutunne kõigi inimeste vastu, kes siin meile on nii palju toeks olnud. Jah, vahepeal olen ka kurb olnud, et Eestis kohtab sellist hoolivust kahjuks väga vähestes kohtades. Siiski tekkis mul ka väike koduigatsus (piinlik tunnistada) ja ma sain aru, et Eestis on ikka tegelikult väga hea elada. Ta on ju mu kodu! Aga räägiks siiski sellest, mis siin on toimunud. Viimase nädala jooksul käisime kahel päeval Mariga Järvenpääl koguduse kutsekoolis, kus Mari tunde andis. Darinal ja minul oli ta palunud ettevalmistada ettekanded vene ja eesti noorsootööst. Darina siis rääkis esmaspäeval vene noorsootöö poliitikast. Ta oli end tõeliselt hästi ettevalmistanud, sellekohast kirjandust lugenud ja slaidid koostanud. Ta ju ei õpi noorsootööd ja selle kohta oli see ikka väga hea ettekanne. Neljapäeval oli siis minu kord ettekannet oma õpingutest teha. See huvitas kuulajaid väga, kuna ju ka nemad õpivad noorsootööd ja neile oli põnev kuulda, kuidas seda mujal õpitakse. Huvijuhi amet oli nende jaoks põnev ja tekkis kohe ärev arutelu selle üle, kas ka Soome oleks huvijuhte vaja. Soomes on lihtsam tervet tundi sisustada kui Eestis, kuna õpilased on harjunud kaasa rääkima. Ei ole õigeid ja valeid vastuseid, vaid kõik kuulatakse ära. See on jälle see võrdsuse asi...Nii et mul läks ettekanne tõeliselt hästi. Me saime mõlemad veel kiita, et me tuleme ja räägime soome keeles, mis on meile võõrkeel. Aga kohalikud pabistavad iga kord, kui on vaja emakeeleski ettekannet teha. Nojah....kuidas kunagi, olen isiklikult harjunud ettekandeid tegema ja mulle isegi meeldib see.
Teisipäeval olime koos noorsootöötajatega Riihimäe lähedal ühes puhkemajas, kus neil oli üks koosolek. See oli ühtlasi ka naistepäev ja vastlapäev, nii et lõunaks sai hernesuppi ja vastlakukleid ja mehed tõid meile lilli. Õhtul saime veel siin oma majas sauna ka, nii et peale liu ei puudunud vastlapäeva täiuslikuks muutmisest midagi. Me Darinaga käisime vahepeal jalutamas, kuna meil polnud vaja koosolekul istuda. Nii naljaks....Darina kui linnatüdruk kartis metsas karusid ja hunte (me nägime erinevaid jälgi ja pabulaid). Järgmisel päeval kolistas tuul meie uksi ja aknaid, nii et mina tundsin linnas ebakindlust. Nii see on...Kolmapäeval käis Hanna meil õhtul külas ja me küpsetasime talle pannkooke. No ja reedel oli siis viimane koolipäev. Jah, kahju küll. Aga väsitav oli ka, nii et ma rõõmustan hetkel nädalavahetuse üle ja selle üle, et varsti saab ise õppima minna!