Sünnipäevasalm (oli vaja sünnipäevasalmi ja see voolas sulest 2011. aastal)

Sel päeval, mil sündinud maailmale laps
sel päeval oll' õnnelik' emme ja paps.
On möödunud aastad,
nüüd suurem on laps,
veel rõõmsamad teised,
ja emme ja paps.

Talvesümfoonia (talv 2010, Tallinn- Viljandi)

Mu peas heliseb imeline viis.

Ta on nii selge, nii puhas.

Kuulata!

Kaugelt kostub kõrvu kevade kaja.

Vara veel!

Kristallselgelt helisevad jääkellad

kohades üle välja.

Nagu lained loksuksid randa.

Kui liuglevad lehed langevad lumehelbed,

et katta maad.

Päike paitab pilvitust taevast

kuuskede hõbekarva helkivaid latvu.

Tuul mängleb metsatukas

ning helistab hellalt harfi.

Keegi korjab kuuskede varjus

vaikides hapraid jäälilli.

Terve maa peatub hetkeks-

jääb kuulama imelist viit.

Selle luuletuse sünni eest tahan ma eelkõige tänada Anut ja Signet, kes õpetasid mind kuulama ja kuulma seda, mida tavaliselt ei ole kuulda. Selleks tuleb avada oma südamesilmad ja hingelaud.

Talvemaastik (talv 2010, Tallinn-Viljandi teekonnal)

Kui keha külmetab, siis mõtted on soojad. Vaatan aknast välja.

Puud seisavad tasa tihedalt koos, andes üksteisele sooja. Nende valged katted teevad kuuskedest külmetavad taadid, kes nihkuvad sooja saamiseks kokku.

Silmapiiri tagant tõuseb päike. Ka temal on külm.

Kuid teda pole ammu nähtud ja ta sulatab jää inimeste südameis.

Nüüd ma näen.

Puud sirutavad oma hõbedased oksad päikesele vastu. Ja tarduvad taas.

Kristalne muinasjutumaa rändab rongi aknast mööda. Tal on kiire. On vaja ennast kõigile näidata, enne kui see habras ilu taandub ja sillerdavad lumeväljad kaovad. Kuid mitte igaveseks.

Diiselrongi suits jäätub hetkega, langedes udusiidina maale. Ta on muutunud osaks muinasjutumaast.

Vabadus (suvi 2011, Tallinn, meenutusi maalt)

Muru on kastest hommikul veel märg

Ja hellalt paitavad libled mu varbaid

Kui kõnnin mööda rohelist vaipa.

Ka kivid on andnud mulle teed,

Ei torgi, ei tao.

Unest on virgun’d kõik väikesed linnud

Neil meeles on vile ja laululust.

Nad hüüavad tervitust varajal’ hingel’

Kes saabunud aasale, nägema valgust.

Kuid linnas nii matvad on müürid,

Liig hallid need autod ja teed.

Nad ängistust südames loovad,

neist kurvaks lööb rändaja meel.

Kui paitab tuul üle niitude,

Vaevu liigub üks kõrs.

Ojake vuliseb kivide ümber,

Otsides teed ka kaugemal’ veel.

Sügisõhtu (sügis 2010, nähtud teekonnal Viljandi- Tallinn)

Liig varasel tunnil loojub nüüd päike,

ta kuldsesse tulle mässib suure ja väikse.

On sügise tuuled, nii karmid ja hellad,

viinud ju puudelt nii mõnegi rüü.

Kuid vasesse kastetult seisavad sellal

Vahtrad kui kuningad hallade eel.

Muutused

Elu on täis muutusi. Ta on seda alati olnud ja jääb seda ilmselt ka tulevikus. Minu elus on järjekordselt üks etapp läbi saanud. See on olnud kahtlemata üks minu elu kauneimaid periood, vaatamata mõnedele mõõnadele. Aga kellel neid ei oleks? Õpingud Viljandi Kultuuriakadeemias ja HUMAKis on olnud inspireerivaks nii Sellele, kes on otsustanud mind vormida, kui ka minule endale. Selle aja jooksul on saanud tunda nii sügavat armastust, hoolivust ja austust, kui ka kurbust, püha viha ja jõuetust. Mitte iial ei unusta ma neid inimesi, kes on mind sellel ajal saatnud, mind omal viisil kandes ja neid, kes on andnud mulle võimaluse saada selleks, kelleks ma pidin saama. See postitus on ühtlasi vana lõpp ja uue algus, just nagu mu hetkeline eluperiood- must auk. Vana onläbi, uus ole veel alanud. Siiski algab siit midagi uut, mis on samal ajal vana. Minu looming.


Hääd lugemist!