Muru on kastest hommikul veel märg
Ja hellalt paitavad libled mu varbaid
Kui kõnnin mööda rohelist vaipa.
Ka kivid on andnud mulle teed,
Ei torgi, ei tao.
Unest on virgun’d kõik väikesed linnud
Neil meeles on vile ja laululust.
Nad hüüavad tervitust varajal’ hingel’
Kes saabunud aasale, nägema valgust.
Kuid linnas nii matvad on müürid,
Liig hallid need autod ja teed.
Nad ängistust südames loovad,
neist kurvaks lööb rändaja meel.
Kui paitab tuul üle niitude,
Vaevu liigub üks kõrs.
Ojake vuliseb kivide ümber,
Otsides teed ka kaugemal’ veel.
No comments:
Post a Comment