Mu peas heliseb imeline viis.
Ta on nii selge, nii puhas.
Kuulata!
Kaugelt kostub kõrvu kevade kaja.
Vara veel!
Kristallselgelt helisevad jääkellad
kohades üle välja.
Nagu lained loksuksid randa.
Kui liuglevad lehed langevad lumehelbed,
et katta maad.
Päike paitab pilvitust taevast
kuuskede hõbekarva helkivaid latvu.
Tuul mängleb metsatukas
ning helistab hellalt harfi.
Keegi korjab kuuskede varjus
vaikides hapraid jäälilli.
Terve maa peatub hetkeks-
jääb kuulama imelist viit.
Selle luuletuse sünni eest tahan ma eelkõige tänada Anut ja Signet, kes õpetasid mind kuulama ja kuulma seda, mida tavaliselt ei ole kuulda. Selleks tuleb avada oma südamesilmad ja hingelaud.
No comments:
Post a Comment