Tere üle pika aja!

Ma pean nüüd kohe arvutama hakkama, kui kaua ma enam kirjutanud ei ole. Hmmm...kuus nädalat! Kas tõesti? Appi! Aeg lendab, nii et suits taga. Vahepeal on ikka päris palju toimunud, kõige olulisem on vast see, et järvelt on jää kadunud ja puud on roheliseks läinu:) Ei, kõige olulisem see nüüd kindlasti ei ole, aga nii hea on ilma paksu jopeta välja minna, lasta soojal tuulel nina ümber tantsu lüüa, kui rattaga poodi sõita ja pärast väljas käimist avastada, et kingad on ikka veel kuivad:) Aga ka palju palju muud on vahepeal toimunud. Olen oma ingliskeele endisele tasemele upitanus ja soome keel tuleb ka päris ladusalt välja. Keegi isegi väitis, et mul ei pidavat üldse aktsenti olema. Kahtlane...
Darina sõitis juba mitu nädalat tagasi Peeterisse diplomitööd kirjutama ja Natalja lahkus pühapäeval. Tema elab nüüd pealinnas. Hetkel oleme siis kolmekesi: Ksenja, Janos ja mina. Esmaspäeval algas ka uus koolihooaeg (siin on kuue-nädalased hooajad) ja soome õpilasi on päris palju. Nii tore on jutusuminat kuulata ja üldse on seltsielu siin hoopis elavam kui Viljandis. Oeh, kahju, et mul siinoleku aeg selle nädala lõpus ümber saab. Aga siis ootavad mind jälle uued väljakutsed...töövestlused, Kathrini külaskäik, lõputöö kaitsmine, Saksamaa reis...Loodan vahepeal ka oma armsale Kihnu saarele jõuda!
Kuid mis ma tuleviku plaanidest räägi, jäägem tänapäeva. Vaatan rahulolevalt viimastele nädalatele tagasi ja leian, et olen siin nii palju õppinud kui viimase kolme ja poole aasta jooksul kokku- ja isegi rohkem. Paljud asjad on mulle selgemaks saanud ja läbi uute lähenemiste ja vaatenurkade olen saanud oma teadmisi süvendada. Jah, ainealaselt ei ole ma ehk nii palju uut õppinud, aga palju on kinnistunud. Näiteks käisime Turus ühel seminaril, kus toimusid erinevad töötoad. Mina osalesin nukuteatri töötoas, mis oli vaid üks meetood psüühiliste või sotsiaalsete probleemidega inimestega töötamiseks, aga igal juhul uus kogemus. Kahjuks ma Turu linnast väga palju ei näinud...ongi põhjust tagasi minna:) Poolele teele Turusse jõudsin ma veel hiljemgi, nimelt käisin aprilli lõpus Mikaeli juures. See oli selle poolest eriti tore, et olin just Volbriööl seal. Olime nende pere sõprade juurde kutsutud, kus oli ka palju teisi inimesi. Lapsed said mängida, kanti luuletusi ja laule ette, sai süüa ja juua (aga keegi ei olnud purjus!). Öö poole võtsid naised kitarrid välja ja hakkas seltskondlik laulmine. Nagu Annabergis! Jah, Soomlased on ikka meie sugulased. Muide, Volbriöö on Soomes suur pidu, Vappu, ja lastele kingitakse õhupalle. Neid müüakse Helsingis iga nurga peal. Ma viisin lastele ka ühe. Oi, kuidas nad rõõmustasid! Fiskarsis käimise juurde kuulub ka sokilugu. Selle kohta ma ütlen ainult nii palju, et mõned inimesed joovad end Vappu ajal väga purju, mis võib teiste jaoks kurvalt lõppeda. Õnneks sain ma villased sokid õigeks ajaks valmis et need üle anda, need läksid nii õigesse kohta! Ma sain täna veel tagasisidet selle kohta. See on nii südantsoojendav!

Mu jutt on loomulikult väga katkendlik, kuna siin on nii palju toimunud, et ei jõua kõigest kirjutada. Jah, õppinud olen ikka ka, ja mitte vähe. Ja lõputöö on ka peaaegu valmis. Aga nüüd olen jõudnud tänasesse päeva. Pusin ühe kodutöö kallal...vahepeal sõitsime ratastega poodi (6 km on ikka väga lühike maa, liiga lühike, kui oled hoo sisse saanud!), pärast käisin end järves jahutamas (KÜLM oli, aga hää!)...siis tegin kodutööd edasi ja õhtu on lihtsalt olemiseks ja blogi kirjutamiseks. Ööd on nii valged, et õhtul ei taha magama minna...Aga ma lähen ikkagi! Millalgi...Kohtumiseni!