Sõber on hell, sõber on hea. Sõpru ei ole tarvis palju, kuid ustavaid, truid. Olgu see luuletus pühendatud neile, kes tunnevad, et võivad end minu sõpradeks nimetada ja keda mina nimetangi nendeks.

Sõbrale

Oled sa kunagi mõelnud mis oleks,

Kui poleks me kohtun’d tol päeval?

Oleksid eales Sa arvata võinud,

Et sõprus meid kaua veel ühendab?

Mis juhtub kui lahknevad teed

Mõneks ajaks?

Kas kõnnid siis edasi ikka sel rajal

Kus käidud sai üheskoos ammu?

On seatud see nii,

Et ikka on hästi,

Sest südamed, hinged,

On endiselt koos.

Ei lahku saa viia

Ka miljonid miilid

Kui hinges on midagigi

Mis ühendust loob.

Kui saabuvad ajad,

Küll kokku siis viivad

Me lahknenud rajad

Need saatuse tiivad.

Kust ma tulen, kuhu ma lähen ja mis saab edasi, tahaksin vahel küsida.

Teel

Algus on hämaras, küsimus koorub-

Rändaja, kuule,

kas oskad Sa öelda

miks rahutult kaugusi

ihkab mu hing?

Mis on see, mis tuulena

mühava tormina,

vahuse lainena

murdmas on südant?

Rändaja, sina,

kes palju Sa näinud

ja kuulanud lugusid

kaugetelt mailt.

Ehk tead sa vastust,

või oskad sa öelda,

kes juhiks võiks tulla

mu eneseotsinguil-

peale mu enda.

Hellus ootab kodus, mõtted koonduvad turvalise paiga ümber.

Koju saabumine

Mis ämblikul' võrk,

see linnule pesa

mis lutikal särk,

see sipelgal kesa.

Kus koeral on kuut

ja kassil on korv

seal midagi uut

ei tooks ka üks torm

Saab kodu mul kalliks

kui leian kord ta.

Ta unenäos valmib,

kui rändamas ma.