Kokkuvõte eelmisest nädalast

Tere taas!

Märkasin hirmuga, et taas on käes reede ja minu viimasest postitusest on möödas juba terve nädal. Vahepeal on toimunud nii palju, et see paneb lausa pea ringi käima. Isegi ilm on muutunud....soemaks on läinud, nii et 20 külmakraadi asemel on ainult veel kümme graadi pakast (pakast?).
Eelmise nädala kolmapäeval ja neljapäeval osalesime me koos teiste noorsootöötajatega netari koolitusel. Netari on interneti põhine noorsootöö. Selle pealehekülg asub aadressil www.netari.fi, millelt pääseb edasi erinevatesse portaalidesse. Nii palju, kui mina asjast aru sain (sest koolitus oli soome keeles ja erialast keelt oli väga palju ning ma ei tahtnud ka igat lauset paluda tõlkida, mistõttu ma kõigest aru ei saanud), on noortel võimalus kirjutada chattis oma muredest ja neid omavahel arutleda. Lisaks sellele annavad vastava kvalifikatsiooniga noorsootöötajad noortele nõu ja abi. Erinevates omavalitsustes on töö erinevalt korraldatud ja nii toimub mõnedes omavalitsustes rohkem isiklikke kokkusaamisi kui teistes. Korraldatakse ka noortelaagreid, nii et lisaks netipõhisele tööle toimub ka "päris" noorsootöö. Ettekandeid pidasid väga erinevatele asjadele spetsialiseerunud noorsootöötajad. Nii oli loenguid vägivalla ja lapsendamise teemal, seksuaal-tervishoiu teemal ja üldisemalt netipõhisest noorsootööst. Kõik kuulajad olid oodatud arutlema erinevatel teemadel ja küsimusi esitama. Koolitus kestis kaks päeva, mis olid meile Darinaga äärmiselt väsitavad, kuna infot ja keerulist keelt oli nii palju. Teise päeva õhtul käisime me kogu seminaristide grupiga noorsooteatris vaatamas etendust "Riihimäen Esko". Pirkko ütles pärast, et etenduse mõistmiseks peab olema kaua Riihimäel elanud. See tunne oli mul ka, aga siiski oli etendust tore vaadata. Noored näitlejad olid tõeliselt head ning oma ülesandele pühenunud. Riihimäe noorsooteater on saanud mitmeid tunnustusi ja noorte juhendaja töö on tõeliselt märkimisväärne arvestades seda, et ta ei saa selle töö eest palka. Mul on üldse tunne, et siin teevad paljud inimesed paljusid asju oma heast ja vabast tahtest, kuna nad saavad selle eest palju enamat kui raha- teiste inimeste tunnustust.
Samal õhtul käisime ka "Apollos" söömas. Seal said kõik büffeest nii palju süüa kui jaksasid. Üldse sai koolituse ajal Scandic hotellis väga maitsvaid roogi. Hommikul küpsetas üks naine seal isegi värskeid pannkooke. Miks ma ni palju toidust räägin? No üks põhjus on kindlasti see, et Soomes on söökhirmkallis ning vaestel tudengitel on hea meel iga võimaluse üle, kui saab tasuta kõhu täis. Teiseks MAITSEB kõi JUBE hästi, kuna see on armastusega tehtud. Kuid söömine paistab lahutamatult soome kultuuri juurde kuuluvat, sest isegi üks soome vanasõna ütleb, et peab sööma, isegi kui see tapab. No ei tea, kas nii on just päris õige...

Reedel olime taas koolis tööl. Mõned tunnid veetsin ma Kirsi klassis puuetega lastega, ülejäänud aja olime koos Darinaga oma klassis immigrantide juures. Usuõpetuse tunni ajal jagunesid lapsed erinevatesse rühmadesse. Enamus on siin luterlased, kellel on oma tund, teised läksid samal ajal nn. ühiskonnaõpetuse tundi. Seal oli siis koos üsna kirju seltskond. Selles tunnis oli lastel ülesanne otsida erinevate ajalehtede elektroonsetest väljaannetest huvitavaid sündmusi. Tuleb mainida, et siin tunnustatakse vägagi ka kohalikku Õhtulehte. Kõige suuremat tähelepanu pälvis aga talvevaheaja sündmuste kalender, mille mõned tüdrukud leidsid. Kahju, et reis Fazeri tehasesse juba täis oli, sest paljud oleksid tahtnud sinna kaasa sõita. Huvitav, kas siis koolis varem ei olnud sellest räägitud, mis talvevaheajal noortele pakutakse? Või oleksime meie pidanud seda tegema? Ma isegi korra mõtlesin sellele, kuid siis ei tahtnud ikkagi hakata oma jutuga segama. Olgu see mulle õpetuseks tulevikuks. Keegi ei oleks seda mulle pahaks pannud, kui ma oleksin mõnes tunnis hakanud noorsootööst rääkima. Siin on üldse selline mõnus õhkkond koolis, kus õpetajad ja õpilased saavad omavahel kõigest vabalt rääkida ja ma usun, et nii mõnigi õpetaja on erriti nooremates klassides noorsootöötaja eest. Ühes tunnis küpsetas üks õpetaja koos ühe õpilasega muffineid. Kaan oli kodust toonud marmelaadi südameid, millega tahtis muffineid kaunistada. Kuna õpetaja Suvi jäi pärast sõbrapäeva haigeks, ei saanud Kaan muffineid kohe teha. Seetõttu pakkus ta sõbrapäeva muffineid vaheaja alguse puhul. Mina asendasin Suvit ingliskeele tunni ajal, kui ta pidi koosolekule minema, mis polnud raske, kuna mul oli ainult kaks õpilast ja vaid 15 minutit tunni lõpuni jäänud. Mängisime siis ingliskeeles poomismängu pärast seda, kui ma olin aidanud poistel oma vaheajaplaanidest kirjutada. Õigupoolest tegin mina selle töö ära. Hmmm, ingliskeele õpetuse tase ei ole siin just kõige kõrgem, sest nõudmisi just pole ja õpetaja räägib õpilastega pigem soome kui ingliskeeles. Ma ei taha midagi halvustada, kirjeldan vaid oma tähelepanekuid. Arvestades Soome õpilaste häid tulemusi PISA uuringus, on tase vanemates klassides kindlalt kõrgem. Pealegi oli tegemist Aasia maadest pärit poistega ning ma ei tea, kui hea nende tase eelnevalt oli olnud. See selleks. Selleks päevaks oligi siis kool läbi ja ma hakkasin Eesti poole seiklema. Tegemist oli tõepoolest seiklusega, kuna pärast seda, kui ma oli turvaliselt Helsingisse jõudnud (tasuta, kusjuures, sest rongis ei leidunud mitte ühtegi piletimüüat ega konduktorit), hakkasin ma otsima bussipeatust, kust pidi väljuma läänesadama buss. Nimelt ei asunud see enam endises kohas ja ma ukerdasin mitu korda edasi-tagasi, enne kui õigesse kohta jõudsin. Siis ootasin veel veerand tundi bussi, mis oli nii täis, et mul polnud taas võimalust piletit osta, kuna olin sunnitud tagumisest uksest sisenema, sest ma poleks muidu bussi peale mahtunud. Nimelt sõitis vist mitu klassitäit noori (äkki lõpetajad?) sadamasse. Osad ei mahtunudki bussi peale, vaid pidid järgmist ootama. Kui ma lõpuks sadamasse jõudsin (tipptunnil läbi Helsingi linna sõita, kui kõik valgusfoorid lähevad punaseks just enne seda, kui buss foori alt läbi hakkab sõitma, pole just lõbus), selgus, et ma ei mahu enam laeva peale. Ka järgmine laev oli välja müüdud ja terminal puupüsti täis. Järgmine võimalus üle lahe sõita oleks olnud pool kümme. Nii kaua ma ühes kohas oodata ei viitsinud ning nii sõitsin keskusesse tagasi ja sealt edasi Katajanokka terminali. Viking Line viis mu lõpuks siiski Tallinnasse, aga pidin ka seda 4h terminalis ootama. Selle aja sees sain ma vähemalt soki valmis kootud. Jõudsin veidi enne keskööd Tallinnasse ja üsna räsitud välimusega isa, kes oli ilmselt pool tundi tagasi voodist tõusnud, viis mu koju, sõites ise veel Sauele. Nojah...isakohustusi tuleb ikka vahel täita;) Olin õnnelik, kui lõpuks magama sain.
Tallinnas midagi erilist ei toimunud. Käisin koolitusel ära ja veetsin aega ema ja vanaemaga. Sünnipäeva ennelõuna veetsime me kõik koos, kuni ma lõuna ajal pidin taas tagasi purjetama hakkama. Seekord sain ilusa puhta ja valge Tallinkiga üle lahe ja kohe bussi peale ning edasi rongiga Riihimäele. Tagasitee võttis 10 tunni asemel vaid 5h aega ja ma jaksasin õhtul veel Darinale ja Hannale teed ja kehakinnitust pakkuda.Teisipäeval olin ma pärastlõunal Monaril, kus noori ei olnud, kui kolleegid olid mulle sünnipäevalaua katnud. Sain üle pika aja päris sünnipäevatordi!:) Appi, kui armsad inimesed siin ikka on! Nad kinkisid mulle Muumi klaasid ja ilusa lille ka:)
Kolmapäeval toimus Monaril noortele suvetöö infopäev, mil nad said kandideerida linna suvetööle või otsida mujalt tööd. Neljapäeval osalesime me spordihoones kogu pere tantsutrenni päeval. Seal sain ometi kord ära proovida ka Zumba! See oli tõeliselt lahe üritus, kus osales nii lapsi kui ka lastevanemaid. Isegi üks down-sündroomiga noor keksis meiega kaasa. Õhtul vaatasin tõeliselt meeldejäävat Vabariigi presidendi kõnet ja vastuvõttu. Muidu tähistasin aastapäeva tantsu ja sõrnikutega:)
Reedel, siis täna, käisime Vantaal Fazeri tehases. Olin ausalt öeldes veidi pettunud, et me tehases sees õieti ei käinud. Meile näidati vaid filmi šokolaadi tegemisest ja siis said kõik nii palju maiustada, kui tahtsid. Kuna ma aga nii aeglaselt söön, siis ma lihtsalt ei jõudnud eriti palju maiustada, millel on ju ka oma eelis. Seevastu sain ma siis tehasepoest natuke head ja paremat kaasa osta.
Lõpp muutua nüüd tõeliseks lühikokkuvõtteks, aga ma usun, et ülevaade on antud. Loodan, et keegi kommenteerib mu kirjutist ja küsib lisainfot! Olen praegu lihtsalt väsinud...

Kohtumiseni!