Peltosaaren koulu

Täna olime siis taas koolis. Eelkool ja 1.-3. klass läksid täna jäähalli uisutama. Seal oli ikka väga palju sagimist:) Kuid süsteem oli täiesti olemas. Darina ja mina aitasime lastel uiske jalga panna ning jagasime pärastpoolesooja mahla ja küpsiseid. Ka teisi vanemaid õpilasi oli abistamas. Väikesed tegid ühe õpetaja juhendamisel igasuguseid trikke ja mänge jääl. Kõik oli minu arvates väga hästi korraldatud. Üks õpetaja andis valjuhääldajate kaudu käsklusi ja teised õpetajad olid lastega jääl. Toimus paarissõitmine ja üksteisest kinnihoides rongisõit, lapsed imiteerisid lennukeid jne. Pärast said nad sooja mahla ja küpsist. Kui me kooli tagasi jõudsime, oli kõigepealt vahetund ning seejärel läksime me Darinaga ühte teise klassi, kus õpivad vaimupuudega õpilased. Mulle meeldis seal! Õpetaja oli hästi rahulik, tutvustas meile lapsi ja palus meil ennast tutvustada. Klassis oli ka veel kaks abiõpetajat kaheksale õpilasele. Soomes on selline süsteem, et oma võimete kohaselt õpivad kõik õpilased koos. Nii olid mõned esimese klassi tasemel, mõned kolmanda klassi tasemel, kuigi ametlikult oli tegemist seitsmenda klassiga. Meil oli mata tund. Mina aitasin ühte tüdrukut liitmisel ja lahutamisel. Tal võttis väga kaua aega ja isegi, kui ta oli ühel hetkel aru saanud, pidi järgmisel momendil algusest peale hakkama. Kuid ma imestasin isegi, kui rahulikuks ma suutsin jääda ja õigupoolest mulle isegi meeldis see töö, kuna ma pidin pidevaltuusi viise välja mõtlema, kuidas tüdrukule ülesannet seletada. Ma poleks ka uskunud, et ma nii hästi kiita oskan! Jah, kiitmist õpib siin tõepoolest. Kaikki on hieno ja ihana:) Ma ei ütle, et see paha on, aga vahest tundub see mulle vähe liiast. Kuid ma märkan, kuidas kiitmine ja kiita saamine tuju tõstab. Soomes on ju kõigil võrdsed võimalused, samas kui kõiki pidevalt kiita, siis ei saagi aru, kes tegelikult tõeliselt hea milleski on. Kuid ehk ongi see hea? Sest igaüks on ju täpselt oma võimete kohaselt mingis asjas hea.

Ma mõtlesin ka tolle afganistaani päritolu tüdruku peale. Kui me üleeile noortekas temaga koos olime, siis ta ei rääkinud meiega otse, vaid küsis teise noorsootöötaja käest meie kohta. Kas see tuleneb kultuurist või ei julenud ta lihtsalt meie käest otse küsida? Osaliselt ta siiski tegi seda. Suur küsimärk!

Eile oli meil Nurmijärvel spordipäev. Sõitsime hommikul Hannaga sinna. Kõigepealt saime me Riikkaga kokku ja tutvusime ka teiste ERASMUS tudengitega. Riikka seletas meile veelkord täpselt, kuidas meie õpingud siin välja hakkavad nägema ja veel palju muud olulist. Seejärel läksime me kooli sööklasse sööma. Sealt sai suure portsu vaid 2,50€ eest. See pole minu arvates kallis. Seejärel hakkas üritus õieti pihta. Kohalikud tudengid olid ettevalmistanud tutvumismängu ja seejärel läksime me kelgutama. Järve ääres sai mängida ka Curlingut (see imelik mäng, mida telekast ikka vahel näeb, kus inimesed ajavad moppidega ümmargust asja taga) ja veel ühte mängu, mille nime ma ei mäleta. Ühe pulgaga tuli pihta saada punktisummadega tähistatud kindlale alale püstitatud märkidele. Kokku pidi saama 51 punkti. Reeglid olid sellised, et kui ühele märgile pihta said, said selle punktisumma, mis sinna kirjutatud oli. Kui said mitmele märgile korraga pihta ja need läksid ümber (tegemist oli silindrikujuliste puuklotsidega, kuhu peale olid punktid kirjutatud), sai vaid ühe punkti.
Mõned ehitasid lumelinna või tegid lumesõda (tudengid...:)). Seejärel läksime tenniseväljakule, kus lumi ulatus põlvini, lumejalkat mängima. See on põhimõtteliselt sama mis mudajalkagi. Igal juhul on raske liikuda. Mina igatahes pallile pihta ei saanud, ja ka Darinal oli sellega raskusi, aga Hanna oli selles tõeliselt hea! Kindlasti on ta salaja harjutanud;) Lõbus oli aga igal juhul:) Ja märg ka. Jah, lumi, see valge ollus on märg! Küll on hea, et ma Saksamaalt lumepüksid kaasa võtsin! Ettenägelik tüdruk:) Pärast seda lumes sumpamist oli õige aeg sauna minna. Üs viimase kursuse tudeng näitas meile veel koolihoonet ja meie tulevasi tube. Need on vast šikid! Ja siis läksime sauna. Darina käis isegi järves, aga mina piirdusin lumes püherdamisega. Kusjuures pärast ma hakkasin mõtlema, et äkki on lumi külmemgi kui vesi? Ei tea.

Õhtul saime me ühe tudengiga Hyvinkääle ja sealt rongiga Riihimäele. Pauli on pärit põha-Soomest, kuid kaua juba Helsinkis elanud, nii et ta rääkivat oma sõnul linna slängi. Meie jaoks tuletas ta aga kirjakeelt meelde:)

Täna oli, nagu eileki, külm kuid päikesepaisteline ilm ning ma käisin pärast kooli veel suusatamas. See tuli mul juba päris hästi välja. Nüüd ma rõõmustan nädalavahetuse üle, kui saab kauem magada:) Kohtumiseni esmaspäeval!