Ma siis võtan nüüd eilse päeva kokku. Kui me eile õhtul kella üheksa paiku koju jõudsime, olin ma lihtsalt liiga väsinud, et veel midagi kirjutama hakata. Aga ma hakkan ikka algusest peale. Hommikupoolik oli meil vaba (ma räägin pidevalt meie vormis, aga ma ei mõtle sellega ennast kui kuninglikku kõrgust ☺, vaid Darinat ja ennast, sest enamus ajast oleme me koos tööl). Kella kaheteistkümnest läksime me noortekeskusesse (otse, mitte ei ekselnud enne mööda linna ringi, kus sellel kellaajal liigub põhilisi vanemaid inimesi, kes ei tea, kus asub noortekeskus). Tegelikult on tee sinna päris lühike. Nojah, kui teed ei tunne, tundub ta alati pikem. Kohalejõudnud, tegi üks töötaja, Heikki, meile sissejuhatuse. Majaga olime esimesel õhtul juba tutvunud, ja nii ei olnud seda enam vaja teha. Saime ülevaate Riihimäe noorsootöö korraldusest. Ma ei hakka seda siinkohal pikalt ja laialt seletama, sest esmapilgul ei tundu see eesti korraldusest eriti palju erinevat. Võiks vaid mainida, et noorsootöö kuulub Kultuuri ja Vabaaia valdkonda. Linnavalitsuse hoones istub noorsootöö spetsialist, kes vastutab põhiliselt noorte valdkonna eest. Sinna alla kuulub üldine ja spetsiaalnoorsootöö. Esimese all mõeldakse kõiki noortekeskusi ja infopunkte, teise alla käib erinoorsootöö. Riihimäel tegutseb ka noorte volikogu, kelle ülesandeks on esindada noorte huve kohalikus omavalitsuses. Sinna kuulub 15 liiget, 10 alalist ja 5 vabaliiget, kes valitakse kaheks aastaks. Neil on sõna- aga mitte valimisõigus. Siis on siin veel olemas selline asi, mille nimi on ingliskeeles mediation. Sisuliselt tähendab see vahendustööd. Kui noored on mingi tembuga hakkama saanud või on neil politseiga tegemist, istutakse kokku, et kõigile osapooltele sobiv lahendus leida. Rahaliselt võib noori karistada alates 16. eluaastast, pokri pisteakse neid alates 18. eluaastast. Noor on Soomes 7-29 aastane füüsiline isik.
Noorsootöö spetsialist vastutab ka spordi valdkonna eest ning Riihimäe muuseumi ja soome klaasimuuseumi eest. Riihimäki on kunagi oma klaasi eest tuntud olnud, nagu tänapäeval Iitala (mulle meeldivad Iitala klaasid ja klaastooted!) Ma usun, et me mõni päev läheme veel muuseumitesse ka, me saime isegi ühe vabapääsme.
Nii palju siis sissejuhatuseks. Neljapäeviti on noortekeskuses kaks tundi ainult väikestele poistele (kuni 12, kui ma ei eksi). Jälgisime neid siis saalihoki mängimisel. Oh sa poiss, küll vudisid! Saalihoki, nagu ka jäähoki on nii Soomes kui ka Rootsis väga populaarsed. Lapsed õpivad seda koolis, mida oli tõesti märgata, sest mõned poisid mängisid täitsa profesionaalselt. Tore oli neid vaadata! Kaasa me ei mänginud, me oleks poistele armetult alla jäänud. Seevastu katsetasime me playstationil jäähoki mängu. Paraku ei saanud me ka sellega hakkama. Seevastu tuli meil lauajalka väga hästi välja. Tuleb meeles pidada, et ka meie oleme ametliku definitsiooni järgi noored, kuigi meil pole õigust noortekeskuses käia, kuna see on kuni 18 aastastele. Aga pärast seda, kui poisid olid ära läinud, oli meil aega katsetada, millega siis noored tegelevad☺Kella viiest oleksime me pidanud veel ühte teise noortekeskusesse minema, aga kui selgus, et Monarises algab rahvatants, otsustasime me sinna jääda. Esimene tund oli kõige pisematele koos vanematega. Mängisime erinevaid laulu ja tantsumänge, Darina ja mina muidugi kõige juures! Üks tants oli isegi eesti oma, laulsime kõigepealt soome, siiseesti keeles (kükita, kükita…). Oi, pisikesed olid niiiii nunnud ja emad-isad olid ka hästi toredad ja tulid meiega juttu ajama. Seda tundi viis läbi üks noor ema. Pärast seda algas rahvatantsu ring eelkooli ealistele, mida viis läbi üks abielupaar kohalikust rahvatantsu seltsist. Tore oli õppida soome rahvalikke seltskonnatantse. Poleks arvanud, et soome tantsud mind nii võhmale võtavad. Ka Darina oli üsna läbi. Siiski läksime me pärast tööd veel Hannale külla. Ta on Nurmijärvel õpetaja, kuid elab Riihimäel (vahemaa on umbes 50 km) ja võttis meid nö oma tiiva alla. Ta elab ehtsas soome majas, sellises nagu Mikaelgi, kollane puumaja viilkatusega, kus elab kaks perekonda, üks ühes majapooles, teine teises. Õppisime ka ta koera, poega ja abikaasat tundma (just selles järjekorras). Omavaheline jutt käib meil soome keeles, ainult vahepeal tuleb ingliskeel appi võtta. Hanna pakkus meile seenesuppi, karjalapirukaid ja Runebergi kooki. See on eriline kook, mida saab ainult natuke enne ja pärast 5. veebruari, mil on Runebergi päev. Runeberg on soome hümni sõnade autor. Nii mõnus õhtu oli hästi hubases keskkonnas. Nalja tegi mulle see, et Hannal on samasugune taignarull ja juustunuga nagu meil kodus:) See andis kohe koduse tunde. Ka ta ise andis meile tunde, et me oleme teretulnud, nagu seda teevad tegelikult kõik siin:) Soomes om hää olla!
No comments:
Post a Comment