Pelosaarin koulu ja Peltsin klubi

Appi, olen nii väsinud! Aga ma kirjutan siiski veel, kuna muidu ma võin midagi olulist ära unustada. Täna olime me hommikupoole taas koolis. Päev algas mänguliselt. Nimelt mängisid eelkooli- teise klassi õpilased erinevates klassiruumides erinevaid mänge. See nägi siis nii välja, et kõik õpilased jagati värvirühmadesse (nad said vastavas värvis nimesildid ja iga rühma eest vastutav õpetaja korjas erinevatest klassiruumidest lapsed kokku). Kordamööda käisid siis rühmad erinevates klassides mängimas. Meie klassis toimus poemäng. Kaks õpilast olid müüjad-kassapidajad, üks oli abiline ja ülejäänud tegid sisseoste. Soovi korral võis rolle vahetada. Müügiks olid puu- ja juurviljad, mängud, raamatud, riided ja koolitarbed, kusjuures iga asja juures oli hinnasilt. Lapsed, kes sisseoste tegid, said alguses 50€. Iga ostukorra ajal võisid nad osta kuni viis tarvet, millega nad siis kassasse läksid. Kassapidaja lõi hinnad kokku ning arveldas. Põhimõtteliselt oli tegemist matemaatika õppimisega. Samas õppisid lapsed ka arvestama, kui palju nad ülejäänud raha eest veel osta said. Pärast maksmist oli igal ühel võimalus tutvuda oma ostudega ning seejärel pandi need ühte korvi ja mindi uuele ringile. Abiline pani kasutatud asjad oma vanale kohale tagasi, nii et need läksid uuesti käiku. Mina aitasin esimeses rühmas ühte down-sündroomiga tüdrukut. Tal oli muidugi raskusi maksmisega ja asjade kandmisega, nii et abist oli tõesti kasu. Ka tüdines ta kiiresti ära, kuid kuna kogu tegevus võttis niikuinii nii palju aega, oli see arusaadav. Üldiselt sai ta väga hästi hakkama. Teises grupis aitasin ma teise klassi õpilasi kassapidamisel. Lahutamisel tuli neil appi võtta näpud ja abakan. Ka selles rühmas oli üks vaimupuudega poiss, keda aga tema õpetaja aitas, samuti järgmises rühmas. Viimases rühmas aitasin ma seda sama eelkooliealist läti tüdrukut, kellest ma juba eelnevalt olen kirjutanud. Ta oskas mõningaid puuvilju juba õigesti nimetada, nii nagu me olime seda koos õppinud. Lisaks õppis ta ka tervitust ja tänamist. Õpimomente oli mängus veel. Näiteks see, et lapsed õppisid poes käitumist ja oma järjekorra ootamist. Ma polnud sellist mängu varem kunagi sel moel mänginud, ja mulle tõesti meeldis see lähenemine, kuigi see oli üsna väsitav.
Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult. Eesti tüdruk otsustas minuga hakata eesti keeles rääkima (ma pean vaid ettevaatlik olema, et ta seda rühmas ei teeks) ja temaga ma olin ka arvutiklassis koos, kus ta õpimänge mängis. Viimane tund oli ajalugu vanemate õpilastega, teemaks viikingiaeg. Õpetaja palus mul tahvlile joonistada viikingilaev ja see ka ära värvida. Laev tuli väga ilus, kuid paraku ma kasutasin värviliste tahvlikriitide asemel vahakriite. Uuuups! No need ei tulnud muidugi ära. Kuid õnneks oli õpetajal endalgi kunagi sama asi juhtunud, mistõttu me saime koos selle apsu üle naerda. Ka koristajal on ilmselt sarnaste juhtumitega tihedamalt kokkupuudet, kuna ta lubas tahvli hommikuks ära puhastada. Puuuu, pääsesin veelkord terve nahaga;)
Kella neljast kaheksani olime kooli juures asuvas noortekeskuses, kus küpsetasime rullbiskviiti, viineri-juustu pirukaid ja mängisime lauamänge. Üks Afganistani päritolu tüdruk oli eriti jutukas ja uudishimulik. Ühesõnaga oli mõnus olemine. Uääää, ma ei taha siit ära minna! Ja nüüd ilmast: Külma oli Riihimäel hommikul neli kraadi, tuul puhus põhjakaarest. Päevapeale tuul tugevnes ning temperatuur langes alla kümne. Sadas vähest lund. htuks muutusid teed kohati väga libedaks või paksu lume tõttu raskesti läbitavateks. See oli ilmateade. Soovitatav on heita voodisse magama! :) Вот так!