Save the word from being too cruel-
In this life you have the chance!
Go and tell the people
Not to give up hope-
Even if it sometimes is too hard
Jul 11, 2011
Sünnipäevasalm (oli vaja sünnipäevasalmi ja see voolas sulest 2011. aastal)
Sel päeval, mil sündinud maailmale laps
sel päeval oll' õnnelik' emme ja paps.
On möödunud aastad,
nüüd suurem on laps,
veel rõõmsamad teised,
ja emme ja paps.
sel päeval oll' õnnelik' emme ja paps.
On möödunud aastad,
nüüd suurem on laps,
veel rõõmsamad teised,
ja emme ja paps.
Talvesümfoonia (talv 2010, Tallinn- Viljandi)
Mu peas heliseb imeline viis.
Ta on nii selge, nii puhas.
Kuulata!
Kaugelt kostub kõrvu kevade kaja.
Vara veel!
Kristallselgelt helisevad jääkellad
kohades üle välja.
Nagu lained loksuksid randa.
Kui liuglevad lehed langevad lumehelbed,
et katta maad.
Päike paitab pilvitust taevast
kuuskede hõbekarva helkivaid latvu.
Tuul mängleb metsatukas
ning helistab hellalt harfi.
Keegi korjab kuuskede varjus
vaikides hapraid jäälilli.
Terve maa peatub hetkeks-
jääb kuulama imelist viit.
Selle luuletuse sünni eest tahan ma eelkõige tänada Anut ja Signet, kes õpetasid mind kuulama ja kuulma seda, mida tavaliselt ei ole kuulda. Selleks tuleb avada oma südamesilmad ja hingelaud.
Talvemaastik (talv 2010, Tallinn-Viljandi teekonnal)
Kui keha külmetab, siis mõtted on soojad. Vaatan aknast välja.
Puud seisavad tasa tihedalt koos, andes üksteisele sooja. Nende valged katted teevad kuuskedest külmetavad taadid, kes nihkuvad sooja saamiseks kokku.
Silmapiiri tagant tõuseb päike. Ka temal on külm.
Kuid teda pole ammu nähtud ja ta sulatab jää inimeste südameis.
Nüüd ma näen.
Puud sirutavad oma hõbedased oksad päikesele vastu. Ja tarduvad taas.
Kristalne muinasjutumaa rändab rongi aknast mööda. Tal on kiire. On vaja ennast kõigile näidata, enne kui see habras ilu taandub ja sillerdavad lumeväljad kaovad. Kuid mitte igaveseks.
Diiselrongi suits jäätub hetkega, langedes udusiidina maale. Ta on muutunud osaks muinasjutumaast.
Vabadus (suvi 2011, Tallinn, meenutusi maalt)
Muru on kastest hommikul veel märg
Ja hellalt paitavad libled mu varbaid
Kui kõnnin mööda rohelist vaipa.
Ka kivid on andnud mulle teed,
Ei torgi, ei tao.
Unest on virgun’d kõik väikesed linnud
Neil meeles on vile ja laululust.
Nad hüüavad tervitust varajal’ hingel’
Kes saabunud aasale, nägema valgust.
Kuid linnas nii matvad on müürid,
Liig hallid need autod ja teed.
Nad ängistust südames loovad,
neist kurvaks lööb rändaja meel.
Kui paitab tuul üle niitude,
Vaevu liigub üks kõrs.
Ojake vuliseb kivide ümber,
Otsides teed ka kaugemal’ veel.
Sügisõhtu (sügis 2010, nähtud teekonnal Viljandi- Tallinn)
Liig varasel tunnil loojub nüüd päike,
ta kuldsesse tulle mässib suure ja väikse.
On sügise tuuled, nii karmid ja hellad,
viinud ju puudelt nii mõnegi rüü.
Kuid vasesse kastetult seisavad sellal
Vahtrad kui kuningad hallade eel.
Muutused
Elu on täis muutusi. Ta on seda alati olnud ja jääb seda ilmselt ka tulevikus. Minu elus on järjekordselt üks etapp läbi saanud. See on olnud kahtlemata üks minu elu kauneimaid periood, vaatamata mõnedele mõõnadele. Aga kellel neid ei oleks? Õpingud Viljandi Kultuuriakadeemias ja HUMAKis on olnud inspireerivaks nii Sellele, kes on otsustanud mind vormida, kui ka minule endale. Selle aja jooksul on saanud tunda nii sügavat armastust, hoolivust ja austust, kui ka kurbust, püha viha ja jõuetust. Mitte iial ei unusta ma neid inimesi, kes on mind sellel ajal saatnud, mind omal viisil kandes ja neid, kes on andnud mulle võimaluse saada selleks, kelleks ma pidin saama. See postitus on ühtlasi vana lõpp ja uue algus, just nagu mu hetkeline eluperiood- must auk. Vana onläbi, uus ole veel alanud. Siiski algab siit midagi uut, mis on samal ajal vana. Minu looming.
Hääd lugemist!
Hääd lugemist!
May 14, 2011
Eurovisiooni päev
Terekest!
Ongi lkätte j6udnud mu viimane täispikk päev Soomes. Yhtlasi on see ka Eurovisiooni lauluv6istluse päev. Mis oleks siis loomulikum, kui et tähistame mu viimast 6htut siin koos oma favoriitidele kaasa elades? Kartulikr6psud on ka juba varutud:) Eriti huvitavaks teeb sellel aastal v6istluse vaatamise see, et nii Soome, Ungari kui ka Eesti pääsesid finaali ja just need Rahvused on meil siin esindatud. Mina igatahes ootan juba seda yhist kaasaelamist!
Mitte ainult Soome aeg ei hakka l6ppema, vaid ka yldse ylikooli aeg. Eile oli mul pikk tööpäev, aga vot valmis sain l6putöö! Nii hea tunne on!
6htul käisin veel tallis riisumas, et end veidi välja rabeleda.
No nii, hakkan otsi kokku t6mbama. Järgmine kord kirjutan juba Eestist! Kahjuks. Olen nukker, ei taha siit ära minna :(
Ongi lkätte j6udnud mu viimane täispikk päev Soomes. Yhtlasi on see ka Eurovisiooni lauluv6istluse päev. Mis oleks siis loomulikum, kui et tähistame mu viimast 6htut siin koos oma favoriitidele kaasa elades? Kartulikr6psud on ka juba varutud:) Eriti huvitavaks teeb sellel aastal v6istluse vaatamise see, et nii Soome, Ungari kui ka Eesti pääsesid finaali ja just need Rahvused on meil siin esindatud. Mina igatahes ootan juba seda yhist kaasaelamist!
Mitte ainult Soome aeg ei hakka l6ppema, vaid ka yldse ylikooli aeg. Eile oli mul pikk tööpäev, aga vot valmis sain l6putöö! Nii hea tunne on!
6htul käisin veel tallis riisumas, et end veidi välja rabeleda.
No nii, hakkan otsi kokku t6mbama. Järgmine kord kirjutan juba Eestist! Kahjuks. Olen nukker, ei taha siit ära minna :(
May 10, 2011
Tere üle pika aja!
Ma pean nüüd kohe arvutama hakkama, kui kaua ma enam kirjutanud ei ole. Hmmm...kuus nädalat! Kas tõesti? Appi! Aeg lendab, nii et suits taga. Vahepeal on ikka päris palju toimunud, kõige olulisem on vast see, et järvelt on jää kadunud ja puud on roheliseks läinu:) Ei, kõige olulisem see nüüd kindlasti ei ole, aga nii hea on ilma paksu jopeta välja minna, lasta soojal tuulel nina ümber tantsu lüüa, kui rattaga poodi sõita ja pärast väljas käimist avastada, et kingad on ikka veel kuivad:) Aga ka palju palju muud on vahepeal toimunud. Olen oma ingliskeele endisele tasemele upitanus ja soome keel tuleb ka päris ladusalt välja. Keegi isegi väitis, et mul ei pidavat üldse aktsenti olema. Kahtlane...
Darina sõitis juba mitu nädalat tagasi Peeterisse diplomitööd kirjutama ja Natalja lahkus pühapäeval. Tema elab nüüd pealinnas. Hetkel oleme siis kolmekesi: Ksenja, Janos ja mina. Esmaspäeval algas ka uus koolihooaeg (siin on kuue-nädalased hooajad) ja soome õpilasi on päris palju. Nii tore on jutusuminat kuulata ja üldse on seltsielu siin hoopis elavam kui Viljandis. Oeh, kahju, et mul siinoleku aeg selle nädala lõpus ümber saab. Aga siis ootavad mind jälle uued väljakutsed...töövestlused, Kathrini külaskäik, lõputöö kaitsmine, Saksamaa reis...Loodan vahepeal ka oma armsale Kihnu saarele jõuda!
Kuid mis ma tuleviku plaanidest räägi, jäägem tänapäeva. Vaatan rahulolevalt viimastele nädalatele tagasi ja leian, et olen siin nii palju õppinud kui viimase kolme ja poole aasta jooksul kokku- ja isegi rohkem. Paljud asjad on mulle selgemaks saanud ja läbi uute lähenemiste ja vaatenurkade olen saanud oma teadmisi süvendada. Jah, ainealaselt ei ole ma ehk nii palju uut õppinud, aga palju on kinnistunud. Näiteks käisime Turus ühel seminaril, kus toimusid erinevad töötoad. Mina osalesin nukuteatri töötoas, mis oli vaid üks meetood psüühiliste või sotsiaalsete probleemidega inimestega töötamiseks, aga igal juhul uus kogemus. Kahjuks ma Turu linnast väga palju ei näinud...ongi põhjust tagasi minna:) Poolele teele Turusse jõudsin ma veel hiljemgi, nimelt käisin aprilli lõpus Mikaeli juures. See oli selle poolest eriti tore, et olin just Volbriööl seal. Olime nende pere sõprade juurde kutsutud, kus oli ka palju teisi inimesi. Lapsed said mängida, kanti luuletusi ja laule ette, sai süüa ja juua (aga keegi ei olnud purjus!). Öö poole võtsid naised kitarrid välja ja hakkas seltskondlik laulmine. Nagu Annabergis! Jah, Soomlased on ikka meie sugulased. Muide, Volbriöö on Soomes suur pidu, Vappu, ja lastele kingitakse õhupalle. Neid müüakse Helsingis iga nurga peal. Ma viisin lastele ka ühe. Oi, kuidas nad rõõmustasid! Fiskarsis käimise juurde kuulub ka sokilugu. Selle kohta ma ütlen ainult nii palju, et mõned inimesed joovad end Vappu ajal väga purju, mis võib teiste jaoks kurvalt lõppeda. Õnneks sain ma villased sokid õigeks ajaks valmis et need üle anda, need läksid nii õigesse kohta! Ma sain täna veel tagasisidet selle kohta. See on nii südantsoojendav!
Mu jutt on loomulikult väga katkendlik, kuna siin on nii palju toimunud, et ei jõua kõigest kirjutada. Jah, õppinud olen ikka ka, ja mitte vähe. Ja lõputöö on ka peaaegu valmis. Aga nüüd olen jõudnud tänasesse päeva. Pusin ühe kodutöö kallal...vahepeal sõitsime ratastega poodi (6 km on ikka väga lühike maa, liiga lühike, kui oled hoo sisse saanud!), pärast käisin end järves jahutamas (KÜLM oli, aga hää!)...siis tegin kodutööd edasi ja õhtu on lihtsalt olemiseks ja blogi kirjutamiseks. Ööd on nii valged, et õhtul ei taha magama minna...Aga ma lähen ikkagi! Millalgi...Kohtumiseni!
Ma pean nüüd kohe arvutama hakkama, kui kaua ma enam kirjutanud ei ole. Hmmm...kuus nädalat! Kas tõesti? Appi! Aeg lendab, nii et suits taga. Vahepeal on ikka päris palju toimunud, kõige olulisem on vast see, et järvelt on jää kadunud ja puud on roheliseks läinu:) Ei, kõige olulisem see nüüd kindlasti ei ole, aga nii hea on ilma paksu jopeta välja minna, lasta soojal tuulel nina ümber tantsu lüüa, kui rattaga poodi sõita ja pärast väljas käimist avastada, et kingad on ikka veel kuivad:) Aga ka palju palju muud on vahepeal toimunud. Olen oma ingliskeele endisele tasemele upitanus ja soome keel tuleb ka päris ladusalt välja. Keegi isegi väitis, et mul ei pidavat üldse aktsenti olema. Kahtlane...
Darina sõitis juba mitu nädalat tagasi Peeterisse diplomitööd kirjutama ja Natalja lahkus pühapäeval. Tema elab nüüd pealinnas. Hetkel oleme siis kolmekesi: Ksenja, Janos ja mina. Esmaspäeval algas ka uus koolihooaeg (siin on kuue-nädalased hooajad) ja soome õpilasi on päris palju. Nii tore on jutusuminat kuulata ja üldse on seltsielu siin hoopis elavam kui Viljandis. Oeh, kahju, et mul siinoleku aeg selle nädala lõpus ümber saab. Aga siis ootavad mind jälle uued väljakutsed...töövestlused, Kathrini külaskäik, lõputöö kaitsmine, Saksamaa reis...Loodan vahepeal ka oma armsale Kihnu saarele jõuda!
Kuid mis ma tuleviku plaanidest räägi, jäägem tänapäeva. Vaatan rahulolevalt viimastele nädalatele tagasi ja leian, et olen siin nii palju õppinud kui viimase kolme ja poole aasta jooksul kokku- ja isegi rohkem. Paljud asjad on mulle selgemaks saanud ja läbi uute lähenemiste ja vaatenurkade olen saanud oma teadmisi süvendada. Jah, ainealaselt ei ole ma ehk nii palju uut õppinud, aga palju on kinnistunud. Näiteks käisime Turus ühel seminaril, kus toimusid erinevad töötoad. Mina osalesin nukuteatri töötoas, mis oli vaid üks meetood psüühiliste või sotsiaalsete probleemidega inimestega töötamiseks, aga igal juhul uus kogemus. Kahjuks ma Turu linnast väga palju ei näinud...ongi põhjust tagasi minna:) Poolele teele Turusse jõudsin ma veel hiljemgi, nimelt käisin aprilli lõpus Mikaeli juures. See oli selle poolest eriti tore, et olin just Volbriööl seal. Olime nende pere sõprade juurde kutsutud, kus oli ka palju teisi inimesi. Lapsed said mängida, kanti luuletusi ja laule ette, sai süüa ja juua (aga keegi ei olnud purjus!). Öö poole võtsid naised kitarrid välja ja hakkas seltskondlik laulmine. Nagu Annabergis! Jah, Soomlased on ikka meie sugulased. Muide, Volbriöö on Soomes suur pidu, Vappu, ja lastele kingitakse õhupalle. Neid müüakse Helsingis iga nurga peal. Ma viisin lastele ka ühe. Oi, kuidas nad rõõmustasid! Fiskarsis käimise juurde kuulub ka sokilugu. Selle kohta ma ütlen ainult nii palju, et mõned inimesed joovad end Vappu ajal väga purju, mis võib teiste jaoks kurvalt lõppeda. Õnneks sain ma villased sokid õigeks ajaks valmis et need üle anda, need läksid nii õigesse kohta! Ma sain täna veel tagasisidet selle kohta. See on nii südantsoojendav!
Mu jutt on loomulikult väga katkendlik, kuna siin on nii palju toimunud, et ei jõua kõigest kirjutada. Jah, õppinud olen ikka ka, ja mitte vähe. Ja lõputöö on ka peaaegu valmis. Aga nüüd olen jõudnud tänasesse päeva. Pusin ühe kodutöö kallal...vahepeal sõitsime ratastega poodi (6 km on ikka väga lühike maa, liiga lühike, kui oled hoo sisse saanud!), pärast käisin end järves jahutamas (KÜLM oli, aga hää!)...siis tegin kodutööd edasi ja õhtu on lihtsalt olemiseks ja blogi kirjutamiseks. Ööd on nii valged, et õhtul ei taha magama minna...Aga ma lähen ikkagi! Millalgi...Kohtumiseni!
Mar 12, 2011
Elumärk
Appi-appi, kui kiiresti aeg läheb. Nüüd ongi juba käes mu viimane nädalavahetus siin. Eile oli viimane praktikapäev koolis ja üldse Riihimäel. Nii kahju oli koolist ära tulla, kuna kõik on nii lahked ja sõbralikud. Lõpetuseks sai kumbki meist klassijuhatajalt ühe isetehtud käevõru. Ma olin sõnatu! Ja rõõmus ka. Raske on kirjeldada neid tundeid, mis mind siin olles on valdanud. Kõigepealt rõõm uue keskkonna üle ja võimalus soome keelt harjutada. Siis ülim tänutunne kõigi inimeste vastu, kes siin meile on nii palju toeks olnud. Jah, vahepeal olen ka kurb olnud, et Eestis kohtab sellist hoolivust kahjuks väga vähestes kohtades. Siiski tekkis mul ka väike koduigatsus (piinlik tunnistada) ja ma sain aru, et Eestis on ikka tegelikult väga hea elada. Ta on ju mu kodu! Aga räägiks siiski sellest, mis siin on toimunud. Viimase nädala jooksul käisime kahel päeval Mariga Järvenpääl koguduse kutsekoolis, kus Mari tunde andis. Darinal ja minul oli ta palunud ettevalmistada ettekanded vene ja eesti noorsootööst. Darina siis rääkis esmaspäeval vene noorsootöö poliitikast. Ta oli end tõeliselt hästi ettevalmistanud, sellekohast kirjandust lugenud ja slaidid koostanud. Ta ju ei õpi noorsootööd ja selle kohta oli see ikka väga hea ettekanne. Neljapäeval oli siis minu kord ettekannet oma õpingutest teha. See huvitas kuulajaid väga, kuna ju ka nemad õpivad noorsootööd ja neile oli põnev kuulda, kuidas seda mujal õpitakse. Huvijuhi amet oli nende jaoks põnev ja tekkis kohe ärev arutelu selle üle, kas ka Soome oleks huvijuhte vaja. Soomes on lihtsam tervet tundi sisustada kui Eestis, kuna õpilased on harjunud kaasa rääkima. Ei ole õigeid ja valeid vastuseid, vaid kõik kuulatakse ära. See on jälle see võrdsuse asi...Nii et mul läks ettekanne tõeliselt hästi. Me saime mõlemad veel kiita, et me tuleme ja räägime soome keeles, mis on meile võõrkeel. Aga kohalikud pabistavad iga kord, kui on vaja emakeeleski ettekannet teha. Nojah....kuidas kunagi, olen isiklikult harjunud ettekandeid tegema ja mulle isegi meeldib see.
Teisipäeval olime koos noorsootöötajatega Riihimäe lähedal ühes puhkemajas, kus neil oli üks koosolek. See oli ühtlasi ka naistepäev ja vastlapäev, nii et lõunaks sai hernesuppi ja vastlakukleid ja mehed tõid meile lilli. Õhtul saime veel siin oma majas sauna ka, nii et peale liu ei puudunud vastlapäeva täiuslikuks muutmisest midagi. Me Darinaga käisime vahepeal jalutamas, kuna meil polnud vaja koosolekul istuda. Nii naljaks....Darina kui linnatüdruk kartis metsas karusid ja hunte (me nägime erinevaid jälgi ja pabulaid). Järgmisel päeval kolistas tuul meie uksi ja aknaid, nii et mina tundsin linnas ebakindlust. Nii see on...Kolmapäeval käis Hanna meil õhtul külas ja me küpsetasime talle pannkooke. No ja reedel oli siis viimane koolipäev. Jah, kahju küll. Aga väsitav oli ka, nii et ma rõõmustan hetkel nädalavahetuse üle ja selle üle, et varsti saab ise õppima minna!
Teisipäeval olime koos noorsootöötajatega Riihimäe lähedal ühes puhkemajas, kus neil oli üks koosolek. See oli ühtlasi ka naistepäev ja vastlapäev, nii et lõunaks sai hernesuppi ja vastlakukleid ja mehed tõid meile lilli. Õhtul saime veel siin oma majas sauna ka, nii et peale liu ei puudunud vastlapäeva täiuslikuks muutmisest midagi. Me Darinaga käisime vahepeal jalutamas, kuna meil polnud vaja koosolekul istuda. Nii naljaks....Darina kui linnatüdruk kartis metsas karusid ja hunte (me nägime erinevaid jälgi ja pabulaid). Järgmisel päeval kolistas tuul meie uksi ja aknaid, nii et mina tundsin linnas ebakindlust. Nii see on...Kolmapäeval käis Hanna meil õhtul külas ja me küpsetasime talle pannkooke. No ja reedel oli siis viimane koolipäev. Jah, kahju küll. Aga väsitav oli ka, nii et ma rõõmustan hetkel nädalavahetuse üle ja selle üle, et varsti saab ise õppima minna!
Feb 28, 2011
Monari ja Peltosaari
Täna läksime me kella kaheteistkuemneks Monarile, aga kuna seal noori polnud (polnudki ette nähtud), otsisime netist käsitöö6petusi, mida lastega teha v6iks. Pärastl6unal tulime taas Peltsi Clubisse. Siin mulle meeldib. See on väike koht, aga noori käib päris palju. Arvan, et p6hjuseks on see, et selle linnaosa noortel pole muidu kusalegi minna. Kuna siin elab ueldiselt palju välismaalasi ja väiksema sissetulekuga perekondi, ei ole noortel ka v6imalus kallitest huviringidest osa v6tta. Clubis saab mängida, telekat vaadata ja lihtsalt olla. Täna oli kaks tundi tuedrukute voor, kus oli umbes 8 tuedrukut vanuses 13-14. Tegime kohupiimakreemi ja rääkisime lihtsalt juttu. Pärast seda tulid vanemad noored. Ka neile meeldib juttu ajada ja kaarte mängida. 6htuti on siin ueks saade, mida k6ik vaatavad, nagu Eestis "6nne 13". Vaatame saate ära ja siis saamegi 6htale.
Feb 27, 2011
Peltsin Clubi
Moi!
No nii. Mu tegevus siin on suhteliselt m6ttetu. Nagu öeldud, pidime me täna 6htul tulema Peltsi Clubisse. Noori on siin r66mustavalt palju, kuid nad otsustasid filmi vaadata. Hea kuell. Aga tegemist on mingi actionfilmiga, mille helid ainuueksi mulle juba eemalit6ukavana m6juvad. Ei tea, kas k6ik tohiksidki seda vanuse poolest vaadata? Aga ju vist. Mulle on mulje jäänud, et siin teavad enamus noori väga hästi, mida nad tohivad ja mida mitte. Kas see on hea noorsootöö tulemus? Ma veedan praegu samal ajal aega noorsootöö kohta netist infot otsides, nii et l6pkokkuv6ttes suudan ma oma aega siiski enam-vähem m6istlikult sisustada. Kahjuks pole ainult siia rohkem kirjutada...
No nii. Mu tegevus siin on suhteliselt m6ttetu. Nagu öeldud, pidime me täna 6htul tulema Peltsi Clubisse. Noori on siin r66mustavalt palju, kuid nad otsustasid filmi vaadata. Hea kuell. Aga tegemist on mingi actionfilmiga, mille helid ainuueksi mulle juba eemalit6ukavana m6juvad. Ei tea, kas k6ik tohiksidki seda vanuse poolest vaadata? Aga ju vist. Mulle on mulje jäänud, et siin teavad enamus noori väga hästi, mida nad tohivad ja mida mitte. Kas see on hea noorsootöö tulemus? Ma veedan praegu samal ajal aega noorsootöö kohta netist infot otsides, nii et l6pkokkuv6ttes suudan ma oma aega siiski enam-vähem m6istlikult sisustada. Kahjuks pole ainult siia rohkem kirjutada...
Monari, 26.02.11
Tere!
Selleks, et 200 praktika tundi täis saada, on meil vaja ka nädalavahetustel töötada. Samas ei ole see töö ju tappev. Eile õhtul läksime me kella seitsmeks taas kord Monari noortekasse. Ma imestasin, et seal nii palju rahvast oli! Põhiliselt oli maja täis poisse, kes mängisid biljardit või playstationit. Meie Darinaga rääkisime lihtsalt teiste töötajatega juttu ja ma üritasin ka noortega juttu teha. Aga nagu töötajad juba ütlesid, ei ole noortega just kerge jutule saada. Eelkõige tekkis mul küsimus, millest rääkida teismeliste poistega. Jah, hokist, autodest...aga selleks on vaja nendest asjadest ise ka midagi teada! Tüdrukud hoidsid omaette ja läksid üsna pea ära, kui üks šõu telekas lõppes. Selle nimi on munamees, kuna selle peategelaseks on mees, kes istub munakoore sees (kostüümis). Jah, kui kõikidest naljadest aru saaks, võiks see ehk tõesti päris lõbus saade olla. Paraku ma ei saa veel asjast päris aru ja nii tundub see lihtsalt totakas. Aga vaadake ise seda kuju! http://www.youtube.com/watch?v=F-c34tDPoWk&feature=related
Päeval käisin kohalikus rahvaülikoolis EV aastapäevale pühendatud üritusel. Seal rääkis üks kohalik kultuuritegelane Eesti-Soome suhetest ja ajaloost ning Eesti saadik tõi aastapäeva tervitused. Midagi erilist ei toimunud, aga täitsa tore oli siiski. Üks mees laulis kolm eesti laulu. Alguses ma mõtlesin küll, et mis ta seal üksi laulma hakkab, aga olin tõesti vaimustatud, kuna mehel oli tõeliselt võimas (minu arust) bariton.
Vot selline oli mu eilne päev. Täna õhtul oleme siin oma maja lähedal Peltsi Clubis.
Selleks, et 200 praktika tundi täis saada, on meil vaja ka nädalavahetustel töötada. Samas ei ole see töö ju tappev. Eile õhtul läksime me kella seitsmeks taas kord Monari noortekasse. Ma imestasin, et seal nii palju rahvast oli! Põhiliselt oli maja täis poisse, kes mängisid biljardit või playstationit. Meie Darinaga rääkisime lihtsalt teiste töötajatega juttu ja ma üritasin ka noortega juttu teha. Aga nagu töötajad juba ütlesid, ei ole noortega just kerge jutule saada. Eelkõige tekkis mul küsimus, millest rääkida teismeliste poistega. Jah, hokist, autodest...aga selleks on vaja nendest asjadest ise ka midagi teada! Tüdrukud hoidsid omaette ja läksid üsna pea ära, kui üks šõu telekas lõppes. Selle nimi on munamees, kuna selle peategelaseks on mees, kes istub munakoore sees (kostüümis). Jah, kui kõikidest naljadest aru saaks, võiks see ehk tõesti päris lõbus saade olla. Paraku ma ei saa veel asjast päris aru ja nii tundub see lihtsalt totakas. Aga vaadake ise seda kuju! http://www.youtube.com/watch?v=F-c34tDPoWk&feature=related
Päeval käisin kohalikus rahvaülikoolis EV aastapäevale pühendatud üritusel. Seal rääkis üks kohalik kultuuritegelane Eesti-Soome suhetest ja ajaloost ning Eesti saadik tõi aastapäeva tervitused. Midagi erilist ei toimunud, aga täitsa tore oli siiski. Üks mees laulis kolm eesti laulu. Alguses ma mõtlesin küll, et mis ta seal üksi laulma hakkab, aga olin tõesti vaimustatud, kuna mehel oli tõeliselt võimas (minu arust) bariton.
Vot selline oli mu eilne päev. Täna õhtul oleme siin oma maja lähedal Peltsi Clubis.
Feb 25, 2011
Kokkuvõte eelmisest nädalast
Tere taas!
Märkasin hirmuga, et taas on käes reede ja minu viimasest postitusest on möödas juba terve nädal. Vahepeal on toimunud nii palju, et see paneb lausa pea ringi käima. Isegi ilm on muutunud....soemaks on läinud, nii et 20 külmakraadi asemel on ainult veel kümme graadi pakast (pakast?).
Eelmise nädala kolmapäeval ja neljapäeval osalesime me koos teiste noorsootöötajatega netari koolitusel. Netari on interneti põhine noorsootöö. Selle pealehekülg asub aadressil www.netari.fi, millelt pääseb edasi erinevatesse portaalidesse. Nii palju, kui mina asjast aru sain (sest koolitus oli soome keeles ja erialast keelt oli väga palju ning ma ei tahtnud ka igat lauset paluda tõlkida, mistõttu ma kõigest aru ei saanud), on noortel võimalus kirjutada chattis oma muredest ja neid omavahel arutleda. Lisaks sellele annavad vastava kvalifikatsiooniga noorsootöötajad noortele nõu ja abi. Erinevates omavalitsustes on töö erinevalt korraldatud ja nii toimub mõnedes omavalitsustes rohkem isiklikke kokkusaamisi kui teistes. Korraldatakse ka noortelaagreid, nii et lisaks netipõhisele tööle toimub ka "päris" noorsootöö. Ettekandeid pidasid väga erinevatele asjadele spetsialiseerunud noorsootöötajad. Nii oli loenguid vägivalla ja lapsendamise teemal, seksuaal-tervishoiu teemal ja üldisemalt netipõhisest noorsootööst. Kõik kuulajad olid oodatud arutlema erinevatel teemadel ja küsimusi esitama. Koolitus kestis kaks päeva, mis olid meile Darinaga äärmiselt väsitavad, kuna infot ja keerulist keelt oli nii palju. Teise päeva õhtul käisime me kogu seminaristide grupiga noorsooteatris vaatamas etendust "Riihimäen Esko". Pirkko ütles pärast, et etenduse mõistmiseks peab olema kaua Riihimäel elanud. See tunne oli mul ka, aga siiski oli etendust tore vaadata. Noored näitlejad olid tõeliselt head ning oma ülesandele pühenunud. Riihimäe noorsooteater on saanud mitmeid tunnustusi ja noorte juhendaja töö on tõeliselt märkimisväärne arvestades seda, et ta ei saa selle töö eest palka. Mul on üldse tunne, et siin teevad paljud inimesed paljusid asju oma heast ja vabast tahtest, kuna nad saavad selle eest palju enamat kui raha- teiste inimeste tunnustust.
Samal õhtul käisime ka "Apollos" söömas. Seal said kõik büffeest nii palju süüa kui jaksasid. Üldse sai koolituse ajal Scandic hotellis väga maitsvaid roogi. Hommikul küpsetas üks naine seal isegi värskeid pannkooke. Miks ma ni palju toidust räägin? No üks põhjus on kindlasti see, et Soomes on söökhirmkallis ning vaestel tudengitel on hea meel iga võimaluse üle, kui saab tasuta kõhu täis. Teiseks MAITSEB kõi JUBE hästi, kuna see on armastusega tehtud. Kuid söömine paistab lahutamatult soome kultuuri juurde kuuluvat, sest isegi üks soome vanasõna ütleb, et peab sööma, isegi kui see tapab. No ei tea, kas nii on just päris õige...
Reedel olime taas koolis tööl. Mõned tunnid veetsin ma Kirsi klassis puuetega lastega, ülejäänud aja olime koos Darinaga oma klassis immigrantide juures. Usuõpetuse tunni ajal jagunesid lapsed erinevatesse rühmadesse. Enamus on siin luterlased, kellel on oma tund, teised läksid samal ajal nn. ühiskonnaõpetuse tundi. Seal oli siis koos üsna kirju seltskond. Selles tunnis oli lastel ülesanne otsida erinevate ajalehtede elektroonsetest väljaannetest huvitavaid sündmusi. Tuleb mainida, et siin tunnustatakse vägagi ka kohalikku Õhtulehte. Kõige suuremat tähelepanu pälvis aga talvevaheaja sündmuste kalender, mille mõned tüdrukud leidsid. Kahju, et reis Fazeri tehasesse juba täis oli, sest paljud oleksid tahtnud sinna kaasa sõita. Huvitav, kas siis koolis varem ei olnud sellest räägitud, mis talvevaheajal noortele pakutakse? Või oleksime meie pidanud seda tegema? Ma isegi korra mõtlesin sellele, kuid siis ei tahtnud ikkagi hakata oma jutuga segama. Olgu see mulle õpetuseks tulevikuks. Keegi ei oleks seda mulle pahaks pannud, kui ma oleksin mõnes tunnis hakanud noorsootööst rääkima. Siin on üldse selline mõnus õhkkond koolis, kus õpetajad ja õpilased saavad omavahel kõigest vabalt rääkida ja ma usun, et nii mõnigi õpetaja on erriti nooremates klassides noorsootöötaja eest. Ühes tunnis küpsetas üks õpetaja koos ühe õpilasega muffineid. Kaan oli kodust toonud marmelaadi südameid, millega tahtis muffineid kaunistada. Kuna õpetaja Suvi jäi pärast sõbrapäeva haigeks, ei saanud Kaan muffineid kohe teha. Seetõttu pakkus ta sõbrapäeva muffineid vaheaja alguse puhul. Mina asendasin Suvit ingliskeele tunni ajal, kui ta pidi koosolekule minema, mis polnud raske, kuna mul oli ainult kaks õpilast ja vaid 15 minutit tunni lõpuni jäänud. Mängisime siis ingliskeeles poomismängu pärast seda, kui ma olin aidanud poistel oma vaheajaplaanidest kirjutada. Õigupoolest tegin mina selle töö ära. Hmmm, ingliskeele õpetuse tase ei ole siin just kõige kõrgem, sest nõudmisi just pole ja õpetaja räägib õpilastega pigem soome kui ingliskeeles. Ma ei taha midagi halvustada, kirjeldan vaid oma tähelepanekuid. Arvestades Soome õpilaste häid tulemusi PISA uuringus, on tase vanemates klassides kindlalt kõrgem. Pealegi oli tegemist Aasia maadest pärit poistega ning ma ei tea, kui hea nende tase eelnevalt oli olnud. See selleks. Selleks päevaks oligi siis kool läbi ja ma hakkasin Eesti poole seiklema. Tegemist oli tõepoolest seiklusega, kuna pärast seda, kui ma oli turvaliselt Helsingisse jõudnud (tasuta, kusjuures, sest rongis ei leidunud mitte ühtegi piletimüüat ega konduktorit), hakkasin ma otsima bussipeatust, kust pidi väljuma läänesadama buss. Nimelt ei asunud see enam endises kohas ja ma ukerdasin mitu korda edasi-tagasi, enne kui õigesse kohta jõudsin. Siis ootasin veel veerand tundi bussi, mis oli nii täis, et mul polnud taas võimalust piletit osta, kuna olin sunnitud tagumisest uksest sisenema, sest ma poleks muidu bussi peale mahtunud. Nimelt sõitis vist mitu klassitäit noori (äkki lõpetajad?) sadamasse. Osad ei mahtunudki bussi peale, vaid pidid järgmist ootama. Kui ma lõpuks sadamasse jõudsin (tipptunnil läbi Helsingi linna sõita, kui kõik valgusfoorid lähevad punaseks just enne seda, kui buss foori alt läbi hakkab sõitma, pole just lõbus), selgus, et ma ei mahu enam laeva peale. Ka järgmine laev oli välja müüdud ja terminal puupüsti täis. Järgmine võimalus üle lahe sõita oleks olnud pool kümme. Nii kaua ma ühes kohas oodata ei viitsinud ning nii sõitsin keskusesse tagasi ja sealt edasi Katajanokka terminali. Viking Line viis mu lõpuks siiski Tallinnasse, aga pidin ka seda 4h terminalis ootama. Selle aja sees sain ma vähemalt soki valmis kootud. Jõudsin veidi enne keskööd Tallinnasse ja üsna räsitud välimusega isa, kes oli ilmselt pool tundi tagasi voodist tõusnud, viis mu koju, sõites ise veel Sauele. Nojah...isakohustusi tuleb ikka vahel täita;) Olin õnnelik, kui lõpuks magama sain.
Tallinnas midagi erilist ei toimunud. Käisin koolitusel ära ja veetsin aega ema ja vanaemaga. Sünnipäeva ennelõuna veetsime me kõik koos, kuni ma lõuna ajal pidin taas tagasi purjetama hakkama. Seekord sain ilusa puhta ja valge Tallinkiga üle lahe ja kohe bussi peale ning edasi rongiga Riihimäele. Tagasitee võttis 10 tunni asemel vaid 5h aega ja ma jaksasin õhtul veel Darinale ja Hannale teed ja kehakinnitust pakkuda.Teisipäeval olin ma pärastlõunal Monaril, kus noori ei olnud, kui kolleegid olid mulle sünnipäevalaua katnud. Sain üle pika aja päris sünnipäevatordi!:) Appi, kui armsad inimesed siin ikka on! Nad kinkisid mulle Muumi klaasid ja ilusa lille ka:)
Kolmapäeval toimus Monaril noortele suvetöö infopäev, mil nad said kandideerida linna suvetööle või otsida mujalt tööd. Neljapäeval osalesime me spordihoones kogu pere tantsutrenni päeval. Seal sain ometi kord ära proovida ka Zumba! See oli tõeliselt lahe üritus, kus osales nii lapsi kui ka lastevanemaid. Isegi üks down-sündroomiga noor keksis meiega kaasa. Õhtul vaatasin tõeliselt meeldejäävat Vabariigi presidendi kõnet ja vastuvõttu. Muidu tähistasin aastapäeva tantsu ja sõrnikutega:)
Reedel, siis täna, käisime Vantaal Fazeri tehases. Olin ausalt öeldes veidi pettunud, et me tehases sees õieti ei käinud. Meile näidati vaid filmi šokolaadi tegemisest ja siis said kõik nii palju maiustada, kui tahtsid. Kuna ma aga nii aeglaselt söön, siis ma lihtsalt ei jõudnud eriti palju maiustada, millel on ju ka oma eelis. Seevastu sain ma siis tehasepoest natuke head ja paremat kaasa osta.
Lõpp muutua nüüd tõeliseks lühikokkuvõtteks, aga ma usun, et ülevaade on antud. Loodan, et keegi kommenteerib mu kirjutist ja küsib lisainfot! Olen praegu lihtsalt väsinud...
Kohtumiseni!
Märkasin hirmuga, et taas on käes reede ja minu viimasest postitusest on möödas juba terve nädal. Vahepeal on toimunud nii palju, et see paneb lausa pea ringi käima. Isegi ilm on muutunud....soemaks on läinud, nii et 20 külmakraadi asemel on ainult veel kümme graadi pakast (pakast?).
Eelmise nädala kolmapäeval ja neljapäeval osalesime me koos teiste noorsootöötajatega netari koolitusel. Netari on interneti põhine noorsootöö. Selle pealehekülg asub aadressil www.netari.fi, millelt pääseb edasi erinevatesse portaalidesse. Nii palju, kui mina asjast aru sain (sest koolitus oli soome keeles ja erialast keelt oli väga palju ning ma ei tahtnud ka igat lauset paluda tõlkida, mistõttu ma kõigest aru ei saanud), on noortel võimalus kirjutada chattis oma muredest ja neid omavahel arutleda. Lisaks sellele annavad vastava kvalifikatsiooniga noorsootöötajad noortele nõu ja abi. Erinevates omavalitsustes on töö erinevalt korraldatud ja nii toimub mõnedes omavalitsustes rohkem isiklikke kokkusaamisi kui teistes. Korraldatakse ka noortelaagreid, nii et lisaks netipõhisele tööle toimub ka "päris" noorsootöö. Ettekandeid pidasid väga erinevatele asjadele spetsialiseerunud noorsootöötajad. Nii oli loenguid vägivalla ja lapsendamise teemal, seksuaal-tervishoiu teemal ja üldisemalt netipõhisest noorsootööst. Kõik kuulajad olid oodatud arutlema erinevatel teemadel ja küsimusi esitama. Koolitus kestis kaks päeva, mis olid meile Darinaga äärmiselt väsitavad, kuna infot ja keerulist keelt oli nii palju. Teise päeva õhtul käisime me kogu seminaristide grupiga noorsooteatris vaatamas etendust "Riihimäen Esko". Pirkko ütles pärast, et etenduse mõistmiseks peab olema kaua Riihimäel elanud. See tunne oli mul ka, aga siiski oli etendust tore vaadata. Noored näitlejad olid tõeliselt head ning oma ülesandele pühenunud. Riihimäe noorsooteater on saanud mitmeid tunnustusi ja noorte juhendaja töö on tõeliselt märkimisväärne arvestades seda, et ta ei saa selle töö eest palka. Mul on üldse tunne, et siin teevad paljud inimesed paljusid asju oma heast ja vabast tahtest, kuna nad saavad selle eest palju enamat kui raha- teiste inimeste tunnustust.
Samal õhtul käisime ka "Apollos" söömas. Seal said kõik büffeest nii palju süüa kui jaksasid. Üldse sai koolituse ajal Scandic hotellis väga maitsvaid roogi. Hommikul küpsetas üks naine seal isegi värskeid pannkooke. Miks ma ni palju toidust räägin? No üks põhjus on kindlasti see, et Soomes on söökhirmkallis ning vaestel tudengitel on hea meel iga võimaluse üle, kui saab tasuta kõhu täis. Teiseks MAITSEB kõi JUBE hästi, kuna see on armastusega tehtud. Kuid söömine paistab lahutamatult soome kultuuri juurde kuuluvat, sest isegi üks soome vanasõna ütleb, et peab sööma, isegi kui see tapab. No ei tea, kas nii on just päris õige...
Reedel olime taas koolis tööl. Mõned tunnid veetsin ma Kirsi klassis puuetega lastega, ülejäänud aja olime koos Darinaga oma klassis immigrantide juures. Usuõpetuse tunni ajal jagunesid lapsed erinevatesse rühmadesse. Enamus on siin luterlased, kellel on oma tund, teised läksid samal ajal nn. ühiskonnaõpetuse tundi. Seal oli siis koos üsna kirju seltskond. Selles tunnis oli lastel ülesanne otsida erinevate ajalehtede elektroonsetest väljaannetest huvitavaid sündmusi. Tuleb mainida, et siin tunnustatakse vägagi ka kohalikku Õhtulehte. Kõige suuremat tähelepanu pälvis aga talvevaheaja sündmuste kalender, mille mõned tüdrukud leidsid. Kahju, et reis Fazeri tehasesse juba täis oli, sest paljud oleksid tahtnud sinna kaasa sõita. Huvitav, kas siis koolis varem ei olnud sellest räägitud, mis talvevaheajal noortele pakutakse? Või oleksime meie pidanud seda tegema? Ma isegi korra mõtlesin sellele, kuid siis ei tahtnud ikkagi hakata oma jutuga segama. Olgu see mulle õpetuseks tulevikuks. Keegi ei oleks seda mulle pahaks pannud, kui ma oleksin mõnes tunnis hakanud noorsootööst rääkima. Siin on üldse selline mõnus õhkkond koolis, kus õpetajad ja õpilased saavad omavahel kõigest vabalt rääkida ja ma usun, et nii mõnigi õpetaja on erriti nooremates klassides noorsootöötaja eest. Ühes tunnis küpsetas üks õpetaja koos ühe õpilasega muffineid. Kaan oli kodust toonud marmelaadi südameid, millega tahtis muffineid kaunistada. Kuna õpetaja Suvi jäi pärast sõbrapäeva haigeks, ei saanud Kaan muffineid kohe teha. Seetõttu pakkus ta sõbrapäeva muffineid vaheaja alguse puhul. Mina asendasin Suvit ingliskeele tunni ajal, kui ta pidi koosolekule minema, mis polnud raske, kuna mul oli ainult kaks õpilast ja vaid 15 minutit tunni lõpuni jäänud. Mängisime siis ingliskeeles poomismängu pärast seda, kui ma olin aidanud poistel oma vaheajaplaanidest kirjutada. Õigupoolest tegin mina selle töö ära. Hmmm, ingliskeele õpetuse tase ei ole siin just kõige kõrgem, sest nõudmisi just pole ja õpetaja räägib õpilastega pigem soome kui ingliskeeles. Ma ei taha midagi halvustada, kirjeldan vaid oma tähelepanekuid. Arvestades Soome õpilaste häid tulemusi PISA uuringus, on tase vanemates klassides kindlalt kõrgem. Pealegi oli tegemist Aasia maadest pärit poistega ning ma ei tea, kui hea nende tase eelnevalt oli olnud. See selleks. Selleks päevaks oligi siis kool läbi ja ma hakkasin Eesti poole seiklema. Tegemist oli tõepoolest seiklusega, kuna pärast seda, kui ma oli turvaliselt Helsingisse jõudnud (tasuta, kusjuures, sest rongis ei leidunud mitte ühtegi piletimüüat ega konduktorit), hakkasin ma otsima bussipeatust, kust pidi väljuma läänesadama buss. Nimelt ei asunud see enam endises kohas ja ma ukerdasin mitu korda edasi-tagasi, enne kui õigesse kohta jõudsin. Siis ootasin veel veerand tundi bussi, mis oli nii täis, et mul polnud taas võimalust piletit osta, kuna olin sunnitud tagumisest uksest sisenema, sest ma poleks muidu bussi peale mahtunud. Nimelt sõitis vist mitu klassitäit noori (äkki lõpetajad?) sadamasse. Osad ei mahtunudki bussi peale, vaid pidid järgmist ootama. Kui ma lõpuks sadamasse jõudsin (tipptunnil läbi Helsingi linna sõita, kui kõik valgusfoorid lähevad punaseks just enne seda, kui buss foori alt läbi hakkab sõitma, pole just lõbus), selgus, et ma ei mahu enam laeva peale. Ka järgmine laev oli välja müüdud ja terminal puupüsti täis. Järgmine võimalus üle lahe sõita oleks olnud pool kümme. Nii kaua ma ühes kohas oodata ei viitsinud ning nii sõitsin keskusesse tagasi ja sealt edasi Katajanokka terminali. Viking Line viis mu lõpuks siiski Tallinnasse, aga pidin ka seda 4h terminalis ootama. Selle aja sees sain ma vähemalt soki valmis kootud. Jõudsin veidi enne keskööd Tallinnasse ja üsna räsitud välimusega isa, kes oli ilmselt pool tundi tagasi voodist tõusnud, viis mu koju, sõites ise veel Sauele. Nojah...isakohustusi tuleb ikka vahel täita;) Olin õnnelik, kui lõpuks magama sain.
Tallinnas midagi erilist ei toimunud. Käisin koolitusel ära ja veetsin aega ema ja vanaemaga. Sünnipäeva ennelõuna veetsime me kõik koos, kuni ma lõuna ajal pidin taas tagasi purjetama hakkama. Seekord sain ilusa puhta ja valge Tallinkiga üle lahe ja kohe bussi peale ning edasi rongiga Riihimäele. Tagasitee võttis 10 tunni asemel vaid 5h aega ja ma jaksasin õhtul veel Darinale ja Hannale teed ja kehakinnitust pakkuda.Teisipäeval olin ma pärastlõunal Monaril, kus noori ei olnud, kui kolleegid olid mulle sünnipäevalaua katnud. Sain üle pika aja päris sünnipäevatordi!:) Appi, kui armsad inimesed siin ikka on! Nad kinkisid mulle Muumi klaasid ja ilusa lille ka:)
Kolmapäeval toimus Monaril noortele suvetöö infopäev, mil nad said kandideerida linna suvetööle või otsida mujalt tööd. Neljapäeval osalesime me spordihoones kogu pere tantsutrenni päeval. Seal sain ometi kord ära proovida ka Zumba! See oli tõeliselt lahe üritus, kus osales nii lapsi kui ka lastevanemaid. Isegi üks down-sündroomiga noor keksis meiega kaasa. Õhtul vaatasin tõeliselt meeldejäävat Vabariigi presidendi kõnet ja vastuvõttu. Muidu tähistasin aastapäeva tantsu ja sõrnikutega:)
Reedel, siis täna, käisime Vantaal Fazeri tehases. Olin ausalt öeldes veidi pettunud, et me tehases sees õieti ei käinud. Meile näidati vaid filmi šokolaadi tegemisest ja siis said kõik nii palju maiustada, kui tahtsid. Kuna ma aga nii aeglaselt söön, siis ma lihtsalt ei jõudnud eriti palju maiustada, millel on ju ka oma eelis. Seevastu sain ma siis tehasepoest natuke head ja paremat kaasa osta.
Lõpp muutua nüüd tõeliseks lühikokkuvõtteks, aga ma usun, et ülevaade on antud. Loodan, et keegi kommenteerib mu kirjutist ja küsib lisainfot! Olen praegu lihtsalt väsinud...
Kohtumiseni!
Feb 11, 2011
Peltosaaren koulu
Täna olime siis taas koolis. Eelkool ja 1.-3. klass läksid täna jäähalli uisutama. Seal oli ikka väga palju sagimist:) Kuid süsteem oli täiesti olemas. Darina ja mina aitasime lastel uiske jalga panna ning jagasime pärastpoolesooja mahla ja küpsiseid. Ka teisi vanemaid õpilasi oli abistamas. Väikesed tegid ühe õpetaja juhendamisel igasuguseid trikke ja mänge jääl. Kõik oli minu arvates väga hästi korraldatud. Üks õpetaja andis valjuhääldajate kaudu käsklusi ja teised õpetajad olid lastega jääl. Toimus paarissõitmine ja üksteisest kinnihoides rongisõit, lapsed imiteerisid lennukeid jne. Pärast said nad sooja mahla ja küpsist. Kui me kooli tagasi jõudsime, oli kõigepealt vahetund ning seejärel läksime me Darinaga ühte teise klassi, kus õpivad vaimupuudega õpilased. Mulle meeldis seal! Õpetaja oli hästi rahulik, tutvustas meile lapsi ja palus meil ennast tutvustada. Klassis oli ka veel kaks abiõpetajat kaheksale õpilasele. Soomes on selline süsteem, et oma võimete kohaselt õpivad kõik õpilased koos. Nii olid mõned esimese klassi tasemel, mõned kolmanda klassi tasemel, kuigi ametlikult oli tegemist seitsmenda klassiga. Meil oli mata tund. Mina aitasin ühte tüdrukut liitmisel ja lahutamisel. Tal võttis väga kaua aega ja isegi, kui ta oli ühel hetkel aru saanud, pidi järgmisel momendil algusest peale hakkama. Kuid ma imestasin isegi, kui rahulikuks ma suutsin jääda ja õigupoolest mulle isegi meeldis see töö, kuna ma pidin pidevaltuusi viise välja mõtlema, kuidas tüdrukule ülesannet seletada. Ma poleks ka uskunud, et ma nii hästi kiita oskan! Jah, kiitmist õpib siin tõepoolest. Kaikki on hieno ja ihana:) Ma ei ütle, et see paha on, aga vahest tundub see mulle vähe liiast. Kuid ma märkan, kuidas kiitmine ja kiita saamine tuju tõstab. Soomes on ju kõigil võrdsed võimalused, samas kui kõiki pidevalt kiita, siis ei saagi aru, kes tegelikult tõeliselt hea milleski on. Kuid ehk ongi see hea? Sest igaüks on ju täpselt oma võimete kohaselt mingis asjas hea.
Ma mõtlesin ka tolle afganistaani päritolu tüdruku peale. Kui me üleeile noortekas temaga koos olime, siis ta ei rääkinud meiega otse, vaid küsis teise noorsootöötaja käest meie kohta. Kas see tuleneb kultuurist või ei julenud ta lihtsalt meie käest otse küsida? Osaliselt ta siiski tegi seda. Suur küsimärk!
Eile oli meil Nurmijärvel spordipäev. Sõitsime hommikul Hannaga sinna. Kõigepealt saime me Riikkaga kokku ja tutvusime ka teiste ERASMUS tudengitega. Riikka seletas meile veelkord täpselt, kuidas meie õpingud siin välja hakkavad nägema ja veel palju muud olulist. Seejärel läksime me kooli sööklasse sööma. Sealt sai suure portsu vaid 2,50€ eest. See pole minu arvates kallis. Seejärel hakkas üritus õieti pihta. Kohalikud tudengid olid ettevalmistanud tutvumismängu ja seejärel läksime me kelgutama. Järve ääres sai mängida ka Curlingut (see imelik mäng, mida telekast ikka vahel näeb, kus inimesed ajavad moppidega ümmargust asja taga) ja veel ühte mängu, mille nime ma ei mäleta. Ühe pulgaga tuli pihta saada punktisummadega tähistatud kindlale alale püstitatud märkidele. Kokku pidi saama 51 punkti. Reeglid olid sellised, et kui ühele märgile pihta said, said selle punktisumma, mis sinna kirjutatud oli. Kui said mitmele märgile korraga pihta ja need läksid ümber (tegemist oli silindrikujuliste puuklotsidega, kuhu peale olid punktid kirjutatud), sai vaid ühe punkti.
Mõned ehitasid lumelinna või tegid lumesõda (tudengid...:)). Seejärel läksime tenniseväljakule, kus lumi ulatus põlvini, lumejalkat mängima. See on põhimõtteliselt sama mis mudajalkagi. Igal juhul on raske liikuda. Mina igatahes pallile pihta ei saanud, ja ka Darinal oli sellega raskusi, aga Hanna oli selles tõeliselt hea! Kindlasti on ta salaja harjutanud;) Lõbus oli aga igal juhul:) Ja märg ka. Jah, lumi, see valge ollus on märg! Küll on hea, et ma Saksamaalt lumepüksid kaasa võtsin! Ettenägelik tüdruk:) Pärast seda lumes sumpamist oli õige aeg sauna minna. Üs viimase kursuse tudeng näitas meile veel koolihoonet ja meie tulevasi tube. Need on vast šikid! Ja siis läksime sauna. Darina käis isegi järves, aga mina piirdusin lumes püherdamisega. Kusjuures pärast ma hakkasin mõtlema, et äkki on lumi külmemgi kui vesi? Ei tea.
Õhtul saime me ühe tudengiga Hyvinkääle ja sealt rongiga Riihimäele. Pauli on pärit põha-Soomest, kuid kaua juba Helsinkis elanud, nii et ta rääkivat oma sõnul linna slängi. Meie jaoks tuletas ta aga kirjakeelt meelde:)
Täna oli, nagu eileki, külm kuid päikesepaisteline ilm ning ma käisin pärast kooli veel suusatamas. See tuli mul juba päris hästi välja. Nüüd ma rõõmustan nädalavahetuse üle, kui saab kauem magada:) Kohtumiseni esmaspäeval!
Ma mõtlesin ka tolle afganistaani päritolu tüdruku peale. Kui me üleeile noortekas temaga koos olime, siis ta ei rääkinud meiega otse, vaid küsis teise noorsootöötaja käest meie kohta. Kas see tuleneb kultuurist või ei julenud ta lihtsalt meie käest otse küsida? Osaliselt ta siiski tegi seda. Suur küsimärk!
Eile oli meil Nurmijärvel spordipäev. Sõitsime hommikul Hannaga sinna. Kõigepealt saime me Riikkaga kokku ja tutvusime ka teiste ERASMUS tudengitega. Riikka seletas meile veelkord täpselt, kuidas meie õpingud siin välja hakkavad nägema ja veel palju muud olulist. Seejärel läksime me kooli sööklasse sööma. Sealt sai suure portsu vaid 2,50€ eest. See pole minu arvates kallis. Seejärel hakkas üritus õieti pihta. Kohalikud tudengid olid ettevalmistanud tutvumismängu ja seejärel läksime me kelgutama. Järve ääres sai mängida ka Curlingut (see imelik mäng, mida telekast ikka vahel näeb, kus inimesed ajavad moppidega ümmargust asja taga) ja veel ühte mängu, mille nime ma ei mäleta. Ühe pulgaga tuli pihta saada punktisummadega tähistatud kindlale alale püstitatud märkidele. Kokku pidi saama 51 punkti. Reeglid olid sellised, et kui ühele märgile pihta said, said selle punktisumma, mis sinna kirjutatud oli. Kui said mitmele märgile korraga pihta ja need läksid ümber (tegemist oli silindrikujuliste puuklotsidega, kuhu peale olid punktid kirjutatud), sai vaid ühe punkti.
Mõned ehitasid lumelinna või tegid lumesõda (tudengid...:)). Seejärel läksime tenniseväljakule, kus lumi ulatus põlvini, lumejalkat mängima. See on põhimõtteliselt sama mis mudajalkagi. Igal juhul on raske liikuda. Mina igatahes pallile pihta ei saanud, ja ka Darinal oli sellega raskusi, aga Hanna oli selles tõeliselt hea! Kindlasti on ta salaja harjutanud;) Lõbus oli aga igal juhul:) Ja märg ka. Jah, lumi, see valge ollus on märg! Küll on hea, et ma Saksamaalt lumepüksid kaasa võtsin! Ettenägelik tüdruk:) Pärast seda lumes sumpamist oli õige aeg sauna minna. Üs viimase kursuse tudeng näitas meile veel koolihoonet ja meie tulevasi tube. Need on vast šikid! Ja siis läksime sauna. Darina käis isegi järves, aga mina piirdusin lumes püherdamisega. Kusjuures pärast ma hakkasin mõtlema, et äkki on lumi külmemgi kui vesi? Ei tea.
Õhtul saime me ühe tudengiga Hyvinkääle ja sealt rongiga Riihimäele. Pauli on pärit põha-Soomest, kuid kaua juba Helsinkis elanud, nii et ta rääkivat oma sõnul linna slängi. Meie jaoks tuletas ta aga kirjakeelt meelde:)
Täna oli, nagu eileki, külm kuid päikesepaisteline ilm ning ma käisin pärast kooli veel suusatamas. See tuli mul juba päris hästi välja. Nüüd ma rõõmustan nädalavahetuse üle, kui saab kauem magada:) Kohtumiseni esmaspäeval!
Feb 9, 2011
Pelosaarin koulu ja Peltsin klubi
Appi, olen nii väsinud! Aga ma kirjutan siiski veel, kuna muidu ma võin midagi olulist ära unustada. Täna olime me hommikupoole taas koolis. Päev algas mänguliselt. Nimelt mängisid eelkooli- teise klassi õpilased erinevates klassiruumides erinevaid mänge. See nägi siis nii välja, et kõik õpilased jagati värvirühmadesse (nad said vastavas värvis nimesildid ja iga rühma eest vastutav õpetaja korjas erinevatest klassiruumidest lapsed kokku). Kordamööda käisid siis rühmad erinevates klassides mängimas. Meie klassis toimus poemäng. Kaks õpilast olid müüjad-kassapidajad, üks oli abiline ja ülejäänud tegid sisseoste. Soovi korral võis rolle vahetada. Müügiks olid puu- ja juurviljad, mängud, raamatud, riided ja koolitarbed, kusjuures iga asja juures oli hinnasilt. Lapsed, kes sisseoste tegid, said alguses 50€. Iga ostukorra ajal võisid nad osta kuni viis tarvet, millega nad siis kassasse läksid. Kassapidaja lõi hinnad kokku ning arveldas. Põhimõtteliselt oli tegemist matemaatika õppimisega. Samas õppisid lapsed ka arvestama, kui palju nad ülejäänud raha eest veel osta said. Pärast maksmist oli igal ühel võimalus tutvuda oma ostudega ning seejärel pandi need ühte korvi ja mindi uuele ringile. Abiline pani kasutatud asjad oma vanale kohale tagasi, nii et need läksid uuesti käiku. Mina aitasin esimeses rühmas ühte down-sündroomiga tüdrukut. Tal oli muidugi raskusi maksmisega ja asjade kandmisega, nii et abist oli tõesti kasu. Ka tüdines ta kiiresti ära, kuid kuna kogu tegevus võttis niikuinii nii palju aega, oli see arusaadav. Üldiselt sai ta väga hästi hakkama. Teises grupis aitasin ma teise klassi õpilasi kassapidamisel. Lahutamisel tuli neil appi võtta näpud ja abakan. Ka selles rühmas oli üks vaimupuudega poiss, keda aga tema õpetaja aitas, samuti järgmises rühmas. Viimases rühmas aitasin ma seda sama eelkooliealist läti tüdrukut, kellest ma juba eelnevalt olen kirjutanud. Ta oskas mõningaid puuvilju juba õigesti nimetada, nii nagu me olime seda koos õppinud. Lisaks õppis ta ka tervitust ja tänamist. Õpimomente oli mängus veel. Näiteks see, et lapsed õppisid poes käitumist ja oma järjekorra ootamist. Ma polnud sellist mängu varem kunagi sel moel mänginud, ja mulle tõesti meeldis see lähenemine, kuigi see oli üsna väsitav.
Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult. Eesti tüdruk otsustas minuga hakata eesti keeles rääkima (ma pean vaid ettevaatlik olema, et ta seda rühmas ei teeks) ja temaga ma olin ka arvutiklassis koos, kus ta õpimänge mängis. Viimane tund oli ajalugu vanemate õpilastega, teemaks viikingiaeg. Õpetaja palus mul tahvlile joonistada viikingilaev ja see ka ära värvida. Laev tuli väga ilus, kuid paraku ma kasutasin värviliste tahvlikriitide asemel vahakriite. Uuuups! No need ei tulnud muidugi ära. Kuid õnneks oli õpetajal endalgi kunagi sama asi juhtunud, mistõttu me saime koos selle apsu üle naerda. Ka koristajal on ilmselt sarnaste juhtumitega tihedamalt kokkupuudet, kuna ta lubas tahvli hommikuks ära puhastada. Puuuu, pääsesin veelkord terve nahaga;)
Kella neljast kaheksani olime kooli juures asuvas noortekeskuses, kus küpsetasime rullbiskviiti, viineri-juustu pirukaid ja mängisime lauamänge. Üks Afganistani päritolu tüdruk oli eriti jutukas ja uudishimulik. Ühesõnaga oli mõnus olemine. Uääää, ma ei taha siit ära minna! Ja nüüd ilmast: Külma oli Riihimäel hommikul neli kraadi, tuul puhus põhjakaarest. Päevapeale tuul tugevnes ning temperatuur langes alla kümne. Sadas vähest lund. htuks muutusid teed kohati väga libedaks või paksu lume tõttu raskesti läbitavateks. See oli ilmateade. Soovitatav on heita voodisse magama! :) Вот так!
Ülejäänud tunnid möödusid rahulikult. Eesti tüdruk otsustas minuga hakata eesti keeles rääkima (ma pean vaid ettevaatlik olema, et ta seda rühmas ei teeks) ja temaga ma olin ka arvutiklassis koos, kus ta õpimänge mängis. Viimane tund oli ajalugu vanemate õpilastega, teemaks viikingiaeg. Õpetaja palus mul tahvlile joonistada viikingilaev ja see ka ära värvida. Laev tuli väga ilus, kuid paraku ma kasutasin värviliste tahvlikriitide asemel vahakriite. Uuuups! No need ei tulnud muidugi ära. Kuid õnneks oli õpetajal endalgi kunagi sama asi juhtunud, mistõttu me saime koos selle apsu üle naerda. Ka koristajal on ilmselt sarnaste juhtumitega tihedamalt kokkupuudet, kuna ta lubas tahvli hommikuks ära puhastada. Puuuu, pääsesin veelkord terve nahaga;)
Kella neljast kaheksani olime kooli juures asuvas noortekeskuses, kus küpsetasime rullbiskviiti, viineri-juustu pirukaid ja mängisime lauamänge. Üks Afganistani päritolu tüdruk oli eriti jutukas ja uudishimulik. Ühesõnaga oli mõnus olemine. Uääää, ma ei taha siit ära minna! Ja nüüd ilmast: Külma oli Riihimäel hommikul neli kraadi, tuul puhus põhjakaarest. Päevapeale tuul tugevnes ning temperatuur langes alla kümne. Sadas vähest lund. htuks muutusid teed kohati väga libedaks või paksu lume tõttu raskesti läbitavateks. See oli ilmateade. Soovitatav on heita voodisse magama! :) Вот так!
Feb 8, 2011
Saunaõhtu
Alustan tänase päeva kokkuvõtet lõpust, saunas käigust. Iseenesest pole see ju midagi erilist, kuid see on lihtsalt niii hea. Meie majas on allkorrusel saun ja teisipäeva õhtuti on tüdrukute kord sauna minna. Tundub aga, nagu me oleksime ainukesed tüdrukud siin majas, sest näha ja kuulda on muidu ainult poisse ja ka saunas olime me Darinaga kahekesi. Milline luksus! Ma tõepoolest ei kahetse, et ma Soome tulin. Loomulikult mitte ainult sauna pärast, vaid ka muidu. Täna hommikul olime me taas poole päeva koolis, kusjuures tänase kohta pole midagi erilist rääkida. Mul oli vastupidiselt eilsele tunne, et tegemist on tõepoolest kooliga, kus lapsed õpivad. Samas ei ole siin koolis sellist distsipliini kui Eestis. Mulle jäi positiivselt silma, et lapsed käivad igal vahetunnil väljas ringi liikumas, nii jaksavad nad pärast jälle istuda ja õppida. Kusjuures õppimine on ka suhteliselt mänguline, kuna lapsed saavad õpetajaga vahepeal juttu ajada. Mingi kord siiski on (ja mitte tolmukord!). Selle klassi puhul, kus meie töötame, on tõepoolest tegemist ettevalmistava keelekümblus klassiga, kus õpivad koos erinevas vanuses ja erinevat päritolu õpilased. Umbes kahe aasta pärast asuvad nad siis õppima oma vanusele vastavasse klassi. Kuid ka siis toimuvad veel õpiabi tunnid neile, kes seda vajavad. Sama koridori peal, kus meie klass asub, on ka kaks klassi, kus õpivad vaimupuudega lapsed. Down sündroomiga lapsi on päris palju ja nad on niiii armsad! Pärast tunde käisime koolist laenutatud suuskadega suusatamas. Oi-oi, ma pean ikka veel kõvasti harjutama, enne kui taliolümpiale minna saan;)
Õhtupoole läksime noortekeskusesse, kus toimus üldkoosolek. Seal räägiti eelarvest ja reeglitest, mis pidid kehtima hakkama. Ausalt öeldes oli see minu jaoks üpris igav, aga tore oli kõiki meie praeguseid kolleege näha. Nojah, ja siis saun. Oi, see väsitab! Joon tee ära ja poen põhku.
Õhtupoole läksime noortekeskusesse, kus toimus üldkoosolek. Seal räägiti eelarvest ja reeglitest, mis pidid kehtima hakkama. Ausalt öeldes oli see minu jaoks üpris igav, aga tore oli kõiki meie praeguseid kolleege näha. Nojah, ja siis saun. Oi, see väsitab! Joon tee ära ja poen põhku.
Feb 7, 2011
Moikka taas!
Jaaaa.....jälle õhtu käes. Ma olen küll praegu noortekeskuses, kuid noori siin paraku peale minu ei ole. Sestap ongi mul võimalus päevikut pidada. Tänane päev algas meil üsna varakult, kell üheksa pidime juba koolis olema. Me töötame õpetaja Anne klassis, kus õpib lapsi Eestist, Venemaalt, Vietnamist, Lätist ja Indiast. Nad kõik oskavad mingil tasemel soome keelt, kuigi nad on alles suhteliselt lühikest aega Soomes olnud. Üks Vietnamist pärit poiss oskab ka vene keelt, kuna ta on mõnda aega Venemaal elanud. Tema ja vene tüdrukud räägivad Darinaga vene keeles, kuid eesti tüdruk ei taha sugugi eesti keelt rääkida. Huvitav küll, miks? Üpetaja rääkis, et see tüdruk pole veel kaua Soomes olnud, kuid kui ta minuga natukenegi eesti keelt rääkis, esines ka seal soomekeelseid sõnu ja ka emaga rääkivat ta soome keelt. Ma ei tea, kas ainult....loodan, et mitte, sest muidu on tal oht keel ära unustada. Ma ütleks, et keelekümblus toimib koolis väga hästi! Üldse paistab soome koolides kõik väga hästi toimivat. Klassid on imeväikesed (u 10 õpilast) ja igas klassis on kaks õpetajat. Lapsed õpivad (vähemalt selles klassis individuaalse õppekava järgi. Ma usun, et see on selle klassi eripära, aga see on siiski märkimisväärne. Mina tegelesin esimeses tunnis läti tüdrukugs, kes on eelkooli ealine, kuid oskab juba lugeda. Paraku ta ei oska veel soome keelt. Hmmm....kuidas suhelda lapsega, kellega pole ühist keelt? See on päris põnev väljakutse! Tore oli see, et kui ma talle läti keeles tere ütlesin, läks ta nägu kohe särama! Aga peamiselt sellega mu lüti keele oskused ka piirduvad. Või peaksin ma talle ütlema, et ta mulle meeldib? Ei, kui siis alles hiljem, kusjuures ma arvan, et see ei ole just asi, mida kuue-aastasele peaks niimoodi ütlema. Siinkohal aga suur tänu Indrekule, tänu kellele ma nii paljugi läti keelt oskan:) Hanna-Liis (Eestist) kiindus momentaanselt Darinasse. Nii palju siis eestlaste-venelaste vaheliste suhete kohta. Aga üldse tundub ta selline väga aldis suhtleja olevat ning meenutab mulle natuke iseennast, kui ma väiksem olin. Igal vahetunnil tormavad lapsed välja mängima. On üks hüppenööriga mäng, mida ma enne ei teadnud. Lapsed jooksevad pöörleva nööri alt läbi...rohkem ma pole veel asjast aru saanud. Peab homme uurima...Poisid mängivad muidugi hokit. Mäletate, see on siin hästi popp. Kuna kool on praktiliselt meie maja taga, jõudsime lõuna ajal kodus söömas käia. Koolis saaks küll ka süüa, aga see on minu arvates igati liiga kallis: veidi üle 4€! Noh ega siis midagi, on ju teisigi võimalusi ja Saksamaal ma ei söönud ju koolis ka sooja toitu, vaid võtsin võileivad kaasa. Seda siingi. Osalesin õpiabi tunnis, aidates eelkõige ühte poissi. See aitamine seisnes tema kõrval istumises ja teda kirjutama turutamises. Nooooh...sain hakkama! :) Mulle meeldib koolis töötada, saaksin ma vaid kauemaks siia jääda! Üks asi, mis mulle silma jäi, oli see, et lapsi kiideti väga palju ja ka teiste ees. Eriti eredalt jäi mulle meelde üks situatsioon tunnist, kus erinevate klasside õpilased harjutasid kirjutamist-lugemist. Ma ei ole veel sellest süsteemist siin päris aru saanud ja ausalt öeldes ei jaksanud ka liiga palju järgi küsida. Küll ma ajapikku aru saama hakkan. Igatahes oli situatsioon järgmine: Lapsed olid töövihikus J tähte kirjutama õppinud ning näitasid oma töö tulemust järgemööda õpetajale. Ühe tüdruku töö tõstis õpetaja eriti esile, kutsudes kõiki lapsi vaatama. Sellele järgnes kiitus õpilasele. Mulle üldiselt meeldib, kui lapsi kiidetakse, kuna olen ka ise koolist sellega harjunud. Kuid see tundus mulle isiklikult vedi üle pakutuna. Selles kollektiivis ei olnud vist ühtegi Aasia päritolu last, kuid mine sa tea, kellele see situatsioon veel võis ebamugavust tekitada. Näiteks Aasias ei taheta teiste seast välja paista ja avalik kiitus võib osutuda selle osaliseks saajale hoopis karistuseks.
Õhtul läksin ma veel noortekasse. Noori seal sel hetkel ei olnud ja nii mängisime me ühe noorsootöötajaga biljardit. Esimese mängu võitsin mina, teise tema, aga kolmandat me ei viitsinud enam mängida. Kuid mina ja biljard....see on tegelikult nagu lehma katse polkat tantsida! Vahepeal käis kolm poissi, kes aga vaid lühikeseks ajaks arvutisse saada tahtsid ja siis uuesti minema läksid. No on vast töö...vaatad telekat või mängid ja saad selle eest veel raha ka! Uskumatu! Nojah, aga mina hakkan ju huvijuhiks, siis mul on vast ikka rohkem tööd....ma loodan! Nii, aga kuna homme peab veel varem tõusma, siis ma nüüd lõpetan ja hakkan voodi poole hiilima. (Viimase osa ma kirjutasin juba kodus, kuna noortekas läks õhtale) Hääd ööd!
Õhtul läksin ma veel noortekasse. Noori seal sel hetkel ei olnud ja nii mängisime me ühe noorsootöötajaga biljardit. Esimese mängu võitsin mina, teise tema, aga kolmandat me ei viitsinud enam mängida. Kuid mina ja biljard....see on tegelikult nagu lehma katse polkat tantsida! Vahepeal käis kolm poissi, kes aga vaid lühikeseks ajaks arvutisse saada tahtsid ja siis uuesti minema läksid. No on vast töö...vaatad telekat või mängid ja saad selle eest veel raha ka! Uskumatu! Nojah, aga mina hakkan ju huvijuhiks, siis mul on vast ikka rohkem tööd....ma loodan! Nii, aga kuna homme peab veel varem tõusma, siis ma nüüd lõpetan ja hakkan voodi poole hiilima. (Viimase osa ma kirjutasin juba kodus, kuna noortekas läks õhtale) Hääd ööd!
Feb 6, 2011
Sunnuntai
Tere!
Täna oli selline mõnus vaikne puhkepäev. Alguses ma mõtlesin, et poed on ka kõik kinni, aga pärast seda, kui ma oli kaks tundi mööda linna ringi jalutanud, läksin ma siiski Prismasse sisseoste tegema, kuna see oli lahti. Meil on tuleval nädalal HUMAKIS spordipäev ja selleks ma ostsin endale lumekindad. Kodus hakkasin kuduma ja kuulasin Vikerraadiot. Nii ei saa koduigatsus peale tulla:) Kas te teadsite, et Pühavaimu kirik on Tallinnas kõige vanema säilinud sisustusega kirik? Ja mina olen selle koguduse liige:)
Õhtul tuli Darina ka Helsinkist tagasi ning me käisime veel jalutamas. Lumi sillerdab niiiiii ilusasti! Nüüd on aeg teed juua ja siis magama minna, sest homme peame me juba kell üheksa koolis olema.
Täna oli selline mõnus vaikne puhkepäev. Alguses ma mõtlesin, et poed on ka kõik kinni, aga pärast seda, kui ma oli kaks tundi mööda linna ringi jalutanud, läksin ma siiski Prismasse sisseoste tegema, kuna see oli lahti. Meil on tuleval nädalal HUMAKIS spordipäev ja selleks ma ostsin endale lumekindad. Kodus hakkasin kuduma ja kuulasin Vikerraadiot. Nii ei saa koduigatsus peale tulla:) Kas te teadsite, et Pühavaimu kirik on Tallinnas kõige vanema säilinud sisustusega kirik? Ja mina olen selle koguduse liige:)
Õhtul tuli Darina ka Helsinkist tagasi ning me käisime veel jalutamas. Lumi sillerdab niiiiii ilusasti! Nüüd on aeg teed juua ja siis magama minna, sest homme peame me juba kell üheksa koolis olema.
Feb 5, 2011
Vaata aga!
Riihimäen Peltosaaren koululle kansainvälistä tunnustusta opetusteknologian hyödyntämisestä
Peltosaaren koulu Riihimäellä on saanut kansainvälistä tunnustusta innovatiivisesta opetusteknologian käytöstään: koulu on nimetty opetusteknologia-yhtiö Prometheanin referenssikouluksi. Promethean on yksi maailman johtavista vuorovaikutteisten oppimisympäristöjen kehittäjistä, mistä hyvästä se palkittiin vuoden 2011 teknologiayrityksenä Lontoossa Euroopan suurimmassa alan tapahtumassa BETT:issä. Samaisessa tapahtumassa myös Peltosaaren koulua esiteltiin näyttävästi.
Brittitarkastajan auditoima koulu on todettu opetusteknologian pedagogisessa hyödyntämisessä yhdeksi johtavista kouluista Euroopassa. Peltosaaren koulu on toistaiseksi ainoa suomalainen koulu, joka on kansainvälisesti auditoitu opetusteknologisten välineiden hyödyntämisessä. Raportin mukaan koulun opetusteknologia tukee oppilaiden tutkivaa yhteistoiminnallista oppimista sekä aktivoi, innostaa ja motivoi oppilaita intensiiviseen pitkäjänteiseen työskentelyyn.
Peltosaaren alakoulussa oppilaat käyttävät Prometheanin ohjelmistoja ja interaktiivista taulua kirjoitusten, valokuvien, tiedostojen, äänitiedostojen ja omien piirustusten jakamiseen. Apuvälineitä käyttäen syntyy oppilaiden yhteisiä projekteja ja tarinoita. Oppilaat saavat opettajalta välitöntä palautetta tekemisistään.
Peltosaaren alakoulussa oppilaat käyttävät Prometheanin ohjelmistoja ja interaktiivista taulua kirjoitusten, valokuvien, tiedostojen, äänitiedostojen ja omien piirustusten jakamiseen. Apuvälineitä käyttäen syntyy oppilaiden yhteisiä projekteja ja tarinoita. Oppilaat saavat opettajalta välitöntä palautetta tekemisistään.
Peltosaaren koulun opettajat suunnittelevat oppitunteja yhdessä. Apua suunnitteluun ja käytännön toteutukseen he saavat opetusteknologia-asiantuntija Sirpa Arkolta, joka on käyttänyt aktiivisesti työssään opetusteknologisia välineitä Pohjoisen koulun perusparannuksen valmistumisesta lähtien vuodesta 2006. Sirpa Arkko on vapautettu elokuusta 2010 alkaen luokanopettajan tehtävistään toimimaan Peltosaaren koulussa samanaikaisopettajana ja muiden opettajien tukena välineiden käyttöönotossa ja pedagogisessa soveltamisessa.
Sähköistä opetusta kehitetty pitkäjänteisesti
Riihimäen kaupunki on yksi kansallisista ja kansainvälisistä edelläkävijöistä tieto- ja viestintätekniikan hyödyntämisessä opetuskäytössä. Sähköistä opetusta ja -asiointia on kehitetty vuodesta 2002 lähtien, jolloin laadittiin seudullinen tieto- ja viestintästrategia. Koulujen opetusteknologisten valmiuksien kehittämiseen on panostettu voimakkaasti erityisesti viime vuosina. Tällä hetkellä Riihimäen yleissivistävän koulutuksen opetustiloista 70 prosenttia on varustettu nykyaikaisilla tieto- ja viestintäteknisillä välineillä.
”Myös sidosryhmäyhteistyö on tärkeää ja siihen me koulutoimessa panostamme. Yhteistyöstä olemme saaneet hyviä tuloksia muun muassa Prometheanin kanssa”, koulutoimenjohtaja Esa Santakallio kertoo.
Välineet eivät yksin kuitenkaan takaa hyviä tuloksia: opettajien vahva pedagoginen koulutus ja opetusteknologinen täydennyskoulutus yhdessä motivaation ja innostuksen kanssa on saanut hyviä tuloksia aikaan Riihimäellä. Kaupungin opettajat on perehdytetty opetusteknologiaan ja sen hyödyntämiseen oppimisen ja opettamisen apuvälineenä.
Peltosaaren opetuskäytäntöjä on esitelty laajasti niin kansallisesti kuin kansainvälisesti. Koulu oli esillä myös opetusalan valtakunnallisessa Educa 2011 -koulutustapahtumassa tammikuun lopussa.
Lauantai, helmikuu 5.päiva: Runebergin päivää
Head Runebergi päeva! Täna lehvivad igal pool linnas soome lipud, mälestamaks luuletajat, kes kirjutas muuseas ka soome hümni sõnad. Kuigi täna on laupäev, oli meil ka tunniplaanis midagi kirjas. Nimelt pidime me Janit ühel tantsuüritusel aitama, mis toimus Etelänkoulus. Kuna meil seal aga midagi teha polnud, siis me tulime üsna varsti ära ja läksime hoopis linna peale jalutama ja raamatukokku. Õhtul sõitis Darina Helsinkisse ühe sõbranna sünnipäevale ja mina läksin tantsuetendust vaatama. Hommikul olid ainult proovid, aga õhtul toimus siis etendus. Õnneks ma ei pidanud pileti eest midagi maksma, sest 6€ on minu arvates igati liiga suur summa. Tegemist oli DanceArt tantsustuudio üritusega. See stuudio tegutseb Riihimäel ja Hyvinkääl ning seal on võimalik igasuguseid tantsuliike õppida. Tegelikult ma pidin üritust pildistama (see on ju huvijuhi töö!) aga paraku mul endal fotokat ei ole ja Jani ei leidnud noortekast akulaadijat. Oi-oi-oi...peab vist minema koristama;) Vot nii, ja ongi õhtu jälle käes. Kui päevad edasi niimoodi lendavad, siis ma ei jõuagi sisse elada, enne kui jälle koju peab sõitma hakkama...:( Ei-ei, tegelikult ma olen juba sisse elanud. Aa, soomlaste kohta veel nii palju, et nad on veel aeglasemad, kui ma eelnevalt olin kogenud (ehk sellepärast, et ma olen enamjaolt ja vaid lühikest aega pealinnas olnud?). Mul on juba mitu korda selline tunne tekkinud, et ei jõua lauselõppu ära oodata. Aga hea asi sellise aeglase kõnetempo juures on see, et ma saan peaaegu kõigest aru. Ja nüüd siis veel väike keelekursus:
juu (siin, muidu jo)= jah
hallitus=valitsus
hakkaa= kaklema
nuori-sotilat= soorsõdalased
nuoriso-tilat= noortekeskuse
Nonii, jääme siis taas järgmise korrani! Hyvää yödää!
juu (siin, muidu jo)= jah
hallitus=valitsus
hakkaa= kaklema
nuori-sotilat= soorsõdalased
nuoriso-tilat= noortekeskuse
Nonii, jääme siis taas järgmise korrani! Hyvää yödää!
Feb 4, 2011
Neuvola
Taas kord on õhtu käes ja sellega aeg, mil mul on mahti blogi kirjutada. Pärast hommikusööki läksime me panka, kuna Darinal oli vaja konto avada. Hanna tuli alguses ka, aga kuna ta pidi kiiresti ära minema ja pangas läks kauem aega, jäime me Darinaga kahekesi. Üks põhjus,miks ma õhtuks alati nii väsinud olen, on see, et enamus ajast ma räägin soome keelt ja kuna inimesed mõistavad, et ma mingil tasemel keelt valdan, siis on neil muidugi hea meel. See tähendab aga ka seda, et ma pean eriti tähelepanelikult kuulama ja vajadusel Darinale tõlkima. Teate mis? Osaliselt ma tõlgin lihtsamaid asju isegi vene keelde! Kui me pangas lõpuks asjad aetud saime ja ma olin ülekandega selle kuu üüri ära maksnud, läksime raekotta, kus kohtusime Markoga. Ta tundis huvi, kas kõik on korras ja me rääkisime ka muidu, mida me kõik teinud oleme. Seejärel sõitsime mööda linna ringi ja Marko näitas meile kõiki noortekeskusi. Seejärel läksime me koju lõunat sööma. Heidi tõi meile veel mõned vajalikud asjad, nagu taldrikud, riivi, koogivormi ja päevatekid. Põhimõtteliselt oli meil pärastlõuna vaba, sest alles kella kuueks oli vaja tööle minna.
Täna olime siis Neuvolas. See on noorte infokeskus, aga ma sain lõpuks aru, et see on koht, kuhu noored saavad minna, neil on seal arvuti, kust infot otsida ja muidugi noorsootöötajad, kes neile nõu annavad. Kuid kõige olulisem osa Neuvola juures on nn tänava noorsootöö. Kui see koht avatakse (see on tegelikult väike klaasist putka, kus on WC, kohvikeetmise võimalus, telekas ja diivan), on töötajad mõnda aega seal et oodata võimalikke noori. Pärast seda sõidavad nad mööda linna ringi ja "otsivad" noori. See on minu arvates väga hea, kuna nii ei jää lapsed ja noored lihtsalt tänavale hulkuma, vaid on võimalus, et noorsootöötajad nad ikkagi leiavad ning midagi ette võtavad, et laps või noor jõuaks koju või keskusesse. Nüüd talvel on enamus noori siiski kodus või teistes keskustes. Nii me sõitsimegi mööda erinevaid noortekeskusi Riihimäel ringi ning tutvusime sealsete elu-oludega. Väga palju noori seal polnud ja mind pani imestama see, et noorsootöötajad ise olid lihtsalt olemas ja vaatasid mõnusast telekat või rääkisid omavahel juttu ja noored olid omaette. Ehk ongi see kõige õigem, et noorsootöötaja loob koha, kus olla, kuid ise ei sekku asjadesse, kui see hädavajalik ei ole. Monaris mängisid poisid biljardit ja tüdrukud ning noorsootöötajad rääkisid juttu ja vaatasid ühte soome seebikat. Ausalt öeldes oli väga mõnus õhkkond. Monaris oli üldiselt päris palju noori, üks kümmekond. Teine koht, kus oli pearuum puupüsti täis, kuulus ühe kiriku juurde. Ma peaksingi täpsemalt uurima, kas kiriku noorsootöö allub kellelegi teisele kui teised keskused...Minu arust oli tõeliselt huvitav, et selles viimases keskuses oli nii palju rahvast võrreldes teistega. Olen ka varem kasvõi Eestis märganud, et need, kes käivad kirikus, käivad ka muidu rohkem koos.
Kui me oma ringsõidult Neuvolasse tagasi jõudsime, oli selle taga asuvasse parklasse juba noori kogunenud. Me ei teinud neist suurt välja ja läksime sisse. Nemad aga ei tulnud. Nimelt on ju täna reede õhtu ja Soome väikelinnades hakkab rallitamine, mille juurde kuulub ka Koskenkorva (viin). Nii palju seletas mulle Enno sissejuhatuseks, ja ma nägin oma silmaga ära, et midagi toimub. Kuid ralli asemel hakkas kõva tümps pihta. Mine Sa tea, öö on ju veel pikk ja ehk algab ralli hiljem. Mina aga kasutan seda pikka ööd pigem magamiseks.
Täna olime siis Neuvolas. See on noorte infokeskus, aga ma sain lõpuks aru, et see on koht, kuhu noored saavad minna, neil on seal arvuti, kust infot otsida ja muidugi noorsootöötajad, kes neile nõu annavad. Kuid kõige olulisem osa Neuvola juures on nn tänava noorsootöö. Kui see koht avatakse (see on tegelikult väike klaasist putka, kus on WC, kohvikeetmise võimalus, telekas ja diivan), on töötajad mõnda aega seal et oodata võimalikke noori. Pärast seda sõidavad nad mööda linna ringi ja "otsivad" noori. See on minu arvates väga hea, kuna nii ei jää lapsed ja noored lihtsalt tänavale hulkuma, vaid on võimalus, et noorsootöötajad nad ikkagi leiavad ning midagi ette võtavad, et laps või noor jõuaks koju või keskusesse. Nüüd talvel on enamus noori siiski kodus või teistes keskustes. Nii me sõitsimegi mööda erinevaid noortekeskusi Riihimäel ringi ning tutvusime sealsete elu-oludega. Väga palju noori seal polnud ja mind pani imestama see, et noorsootöötajad ise olid lihtsalt olemas ja vaatasid mõnusast telekat või rääkisid omavahel juttu ja noored olid omaette. Ehk ongi see kõige õigem, et noorsootöötaja loob koha, kus olla, kuid ise ei sekku asjadesse, kui see hädavajalik ei ole. Monaris mängisid poisid biljardit ja tüdrukud ning noorsootöötajad rääkisid juttu ja vaatasid ühte soome seebikat. Ausalt öeldes oli väga mõnus õhkkond. Monaris oli üldiselt päris palju noori, üks kümmekond. Teine koht, kus oli pearuum puupüsti täis, kuulus ühe kiriku juurde. Ma peaksingi täpsemalt uurima, kas kiriku noorsootöö allub kellelegi teisele kui teised keskused...Minu arust oli tõeliselt huvitav, et selles viimases keskuses oli nii palju rahvast võrreldes teistega. Olen ka varem kasvõi Eestis märganud, et need, kes käivad kirikus, käivad ka muidu rohkem koos.
Kui me oma ringsõidult Neuvolasse tagasi jõudsime, oli selle taga asuvasse parklasse juba noori kogunenud. Me ei teinud neist suurt välja ja läksime sisse. Nemad aga ei tulnud. Nimelt on ju täna reede õhtu ja Soome väikelinnades hakkab rallitamine, mille juurde kuulub ka Koskenkorva (viin). Nii palju seletas mulle Enno sissejuhatuseks, ja ma nägin oma silmaga ära, et midagi toimub. Kuid ralli asemel hakkas kõva tümps pihta. Mine Sa tea, öö on ju veel pikk ja ehk algab ralli hiljem. Mina aga kasutan seda pikka ööd pigem magamiseks.
Monari ja muu 03.02.2011
Ma siis võtan nüüd eilse päeva kokku. Kui me eile õhtul kella üheksa paiku koju jõudsime, olin ma lihtsalt liiga väsinud, et veel midagi kirjutama hakata. Aga ma hakkan ikka algusest peale. Hommikupoolik oli meil vaba (ma räägin pidevalt meie vormis, aga ma ei mõtle sellega ennast kui kuninglikku kõrgust ☺, vaid Darinat ja ennast, sest enamus ajast oleme me koos tööl). Kella kaheteistkümnest läksime me noortekeskusesse (otse, mitte ei ekselnud enne mööda linna ringi, kus sellel kellaajal liigub põhilisi vanemaid inimesi, kes ei tea, kus asub noortekeskus). Tegelikult on tee sinna päris lühike. Nojah, kui teed ei tunne, tundub ta alati pikem. Kohalejõudnud, tegi üks töötaja, Heikki, meile sissejuhatuse. Majaga olime esimesel õhtul juba tutvunud, ja nii ei olnud seda enam vaja teha. Saime ülevaate Riihimäe noorsootöö korraldusest. Ma ei hakka seda siinkohal pikalt ja laialt seletama, sest esmapilgul ei tundu see eesti korraldusest eriti palju erinevat. Võiks vaid mainida, et noorsootöö kuulub Kultuuri ja Vabaaia valdkonda. Linnavalitsuse hoones istub noorsootöö spetsialist, kes vastutab põhiliselt noorte valdkonna eest. Sinna alla kuulub üldine ja spetsiaalnoorsootöö. Esimese all mõeldakse kõiki noortekeskusi ja infopunkte, teise alla käib erinoorsootöö. Riihimäel tegutseb ka noorte volikogu, kelle ülesandeks on esindada noorte huve kohalikus omavalitsuses. Sinna kuulub 15 liiget, 10 alalist ja 5 vabaliiget, kes valitakse kaheks aastaks. Neil on sõna- aga mitte valimisõigus. Siis on siin veel olemas selline asi, mille nimi on ingliskeeles mediation. Sisuliselt tähendab see vahendustööd. Kui noored on mingi tembuga hakkama saanud või on neil politseiga tegemist, istutakse kokku, et kõigile osapooltele sobiv lahendus leida. Rahaliselt võib noori karistada alates 16. eluaastast, pokri pisteakse neid alates 18. eluaastast. Noor on Soomes 7-29 aastane füüsiline isik.
Noorsootöö spetsialist vastutab ka spordi valdkonna eest ning Riihimäe muuseumi ja soome klaasimuuseumi eest. Riihimäki on kunagi oma klaasi eest tuntud olnud, nagu tänapäeval Iitala (mulle meeldivad Iitala klaasid ja klaastooted!) Ma usun, et me mõni päev läheme veel muuseumitesse ka, me saime isegi ühe vabapääsme.
Nii palju siis sissejuhatuseks. Neljapäeviti on noortekeskuses kaks tundi ainult väikestele poistele (kuni 12, kui ma ei eksi). Jälgisime neid siis saalihoki mängimisel. Oh sa poiss, küll vudisid! Saalihoki, nagu ka jäähoki on nii Soomes kui ka Rootsis väga populaarsed. Lapsed õpivad seda koolis, mida oli tõesti märgata, sest mõned poisid mängisid täitsa profesionaalselt. Tore oli neid vaadata! Kaasa me ei mänginud, me oleks poistele armetult alla jäänud. Seevastu katsetasime me playstationil jäähoki mängu. Paraku ei saanud me ka sellega hakkama. Seevastu tuli meil lauajalka väga hästi välja. Tuleb meeles pidada, et ka meie oleme ametliku definitsiooni järgi noored, kuigi meil pole õigust noortekeskuses käia, kuna see on kuni 18 aastastele. Aga pärast seda, kui poisid olid ära läinud, oli meil aega katsetada, millega siis noored tegelevad☺Kella viiest oleksime me pidanud veel ühte teise noortekeskusesse minema, aga kui selgus, et Monarises algab rahvatants, otsustasime me sinna jääda. Esimene tund oli kõige pisematele koos vanematega. Mängisime erinevaid laulu ja tantsumänge, Darina ja mina muidugi kõige juures! Üks tants oli isegi eesti oma, laulsime kõigepealt soome, siiseesti keeles (kükita, kükita…). Oi, pisikesed olid niiiii nunnud ja emad-isad olid ka hästi toredad ja tulid meiega juttu ajama. Seda tundi viis läbi üks noor ema. Pärast seda algas rahvatantsu ring eelkooli ealistele, mida viis läbi üks abielupaar kohalikust rahvatantsu seltsist. Tore oli õppida soome rahvalikke seltskonnatantse. Poleks arvanud, et soome tantsud mind nii võhmale võtavad. Ka Darina oli üsna läbi. Siiski läksime me pärast tööd veel Hannale külla. Ta on Nurmijärvel õpetaja, kuid elab Riihimäel (vahemaa on umbes 50 km) ja võttis meid nö oma tiiva alla. Ta elab ehtsas soome majas, sellises nagu Mikaelgi, kollane puumaja viilkatusega, kus elab kaks perekonda, üks ühes majapooles, teine teises. Õppisime ka ta koera, poega ja abikaasat tundma (just selles järjekorras). Omavaheline jutt käib meil soome keeles, ainult vahepeal tuleb ingliskeel appi võtta. Hanna pakkus meile seenesuppi, karjalapirukaid ja Runebergi kooki. See on eriline kook, mida saab ainult natuke enne ja pärast 5. veebruari, mil on Runebergi päev. Runeberg on soome hümni sõnade autor. Nii mõnus õhtu oli hästi hubases keskkonnas. Nalja tegi mulle see, et Hannal on samasugune taignarull ja juustunuga nagu meil kodus:) See andis kohe koduse tunde. Ka ta ise andis meile tunde, et me oleme teretulnud, nagu seda teevad tegelikult kõik siin:) Soomes om hää olla!
Feb 2, 2011
Monari keskus ja Silta (Hyvinkää)
Ja taas on õhtu käes! Küll see päev möödus kiiresti. Ma olen üpris väsinud, osaliselt ka selle pärast, et ma eelmine öö eriti hästi ei maganud. Kõigepealt ma läksin väga varakult magama ja siis ärkasin öösel mitu korda üles, kuna lumi sulas ja põhjustas veesolinat. Naabrid polnud ka just kõige vaiksemad. Ma ei räägi muidugi oma korterikaaslasest-naabrist. Tema on vaikne nagu hiireke. Oi, meil on huvitav koos! Kui keegi meid kuuleks, ei saaks ta vist millestki aru, kuna jutt käib soome-vene-inglise keeles, kusjuures minu soome keel sisaldab ka eestikeelseid sõnu. Aga me saame hakkama!
Pärast mõlemale rahutut ööd ekslesime hommikul läbi linna noortekeskusesse. Meil ei olnud täpne tee enam meeles, ainult suund. Aga pole ju probleemi, kui keel on suus! Jõudsime vga õigeks ajaks kohale. Keskuse töötajatel oli just omakeskis koosolek käimas, mille käigus arutati reegleid, mida kavatseti kehtestada või mis juba kehtisid. Meie lihtsalt istusime ja kuulasime, kuid eriti palju me aru ei saanud. Seejärel asusime teele naabruses asuvasse linna (Hyvinkää), kus me tutvusime ka sealse noortekeskuse ja selle töötajatega.
Taaskord jäi meile suhteliselt arusaamatuks, millest täpselt jutt käis. Siiski sain ma põhilisest aru ja ka Darinale tõlgiti. Kahju ainult, et me ei mõstnud, mille üle soomlased naersid. See oli osaliselt keele probleem, osalt aga lihtsalt asjasse mitte pühendatud olemine. Kuid vastuvõtt oli äärmiselt soe. Meile pakuti sooja suppi ja kohvi-teed ning küpsiseid. Lõpuks käisime veel keskuses ringi. See on äsja avatud keskus ning väga mõnusasti sisustatud. Sissekäigu juurde viib ka kaldtee ning teisele korrusele trepilift. Nii et ka ratastoolis külastajad on samuti kui kõik teisedki teretulnud. Nägin seal keskuses daunsündroomiga noori bändiproovi tegemas.
Riihimäel läksime kõigepealt Lidlisse sisse ostma. Mul on nüüd mitmeks päevaks, kui mitte nädalaks varud olemas. Pärast seda viis meid üks noortekeskuse töötaja Prismasse ning ütles, et me ostku kõike, mida meil vaja on, noortekeskus maksab. Ma olin tõelises hämmingus! See pidi olema tervituskingitus. Mõelda vaid, selle asemel, et meile lihtsalt midagi väikest saabumise puhul pihku pista, saime me endale välja otsida, mida meil siinse elu alustamiseks vaja on! Uskumatu! Ma poleks üldse mingit kingitust oodanud, poleks vaja olnud ju, kuna me oleme lihtsalt tudengid, kes tulid praktikale, ja siis selline asi! Tõepoolest, soomlased hoolitsevad eriliselt oma tudengite eest.
Üks asi, mis me ostsime, oli kala. Nii tegimegi omale õhtusöögiks ahjulõhet juurviljadega. See oli maailma parim söök! Selle õnnestumisele aitas muidugi kaasa ka see, et me Darinaga koos süüa tegime. Lihtsalt nii mõnus oli!
Nüüd ma olen põnevil, mis meid homme ees ootab. Läheme hommikul taas noortekeskusesse.
Pärast mõlemale rahutut ööd ekslesime hommikul läbi linna noortekeskusesse. Meil ei olnud täpne tee enam meeles, ainult suund. Aga pole ju probleemi, kui keel on suus! Jõudsime vga õigeks ajaks kohale. Keskuse töötajatel oli just omakeskis koosolek käimas, mille käigus arutati reegleid, mida kavatseti kehtestada või mis juba kehtisid. Meie lihtsalt istusime ja kuulasime, kuid eriti palju me aru ei saanud. Seejärel asusime teele naabruses asuvasse linna (Hyvinkää), kus me tutvusime ka sealse noortekeskuse ja selle töötajatega.
Taaskord jäi meile suhteliselt arusaamatuks, millest täpselt jutt käis. Siiski sain ma põhilisest aru ja ka Darinale tõlgiti. Kahju ainult, et me ei mõstnud, mille üle soomlased naersid. See oli osaliselt keele probleem, osalt aga lihtsalt asjasse mitte pühendatud olemine. Kuid vastuvõtt oli äärmiselt soe. Meile pakuti sooja suppi ja kohvi-teed ning küpsiseid. Lõpuks käisime veel keskuses ringi. See on äsja avatud keskus ning väga mõnusasti sisustatud. Sissekäigu juurde viib ka kaldtee ning teisele korrusele trepilift. Nii et ka ratastoolis külastajad on samuti kui kõik teisedki teretulnud. Nägin seal keskuses daunsündroomiga noori bändiproovi tegemas.
Riihimäel läksime kõigepealt Lidlisse sisse ostma. Mul on nüüd mitmeks päevaks, kui mitte nädalaks varud olemas. Pärast seda viis meid üks noortekeskuse töötaja Prismasse ning ütles, et me ostku kõike, mida meil vaja on, noortekeskus maksab. Ma olin tõelises hämmingus! See pidi olema tervituskingitus. Mõelda vaid, selle asemel, et meile lihtsalt midagi väikest saabumise puhul pihku pista, saime me endale välja otsida, mida meil siinse elu alustamiseks vaja on! Uskumatu! Ma poleks üldse mingit kingitust oodanud, poleks vaja olnud ju, kuna me oleme lihtsalt tudengid, kes tulid praktikale, ja siis selline asi! Tõepoolest, soomlased hoolitsevad eriliselt oma tudengite eest.
Üks asi, mis me ostsime, oli kala. Nii tegimegi omale õhtusöögiks ahjulõhet juurviljadega. See oli maailma parim söök! Selle õnnestumisele aitas muidugi kaasa ka see, et me Darinaga koos süüa tegime. Lihtsalt nii mõnus oli!
Nüüd ma olen põnevil, mis meid homme ees ootab. Läheme hommikul taas noortekeskusesse.
Feb 1, 2011
Riihimäki vol 1
Moikka!
Nii ütlevad soomlased nii tervituseks kui ka hüvastijätuks. Aga üldiselt ma ei teagi enam, mis keelt rääkida, sest täna ma olen peale eesti keele kasutanud veel inglise, soome ja vene keelt. Jah, ma tõepoolest räägin oma venelannast toakaaslasega vene keelt. Grammatika on mul muidugi puudulik ja sõnavara väike, aga hakkama me saame. Aga hakkame algusest peale pihta. Tänu sellele, et ma ettemõtlevalt eile juba Soome tulin, tõusin ma enam-vähem normaalsel ajal ja hakkasin Helsinki poole vurama. Täpselt kl. 9.10 olin kohal ja sain siinse ülikooli välissuhete koordinaatoriga kokku. Olin temaga eelnevalt juba suhelnud ning tundus, nagu kõik oleks väga hästi korraldatud ja meie tulekuks ette valmistatud. Varsti jõudis ka Darina kohale. Kujutage ette, Piiterist jõuab rong kolme tunniga Helsinkisse! Riikka kutsus meid kõigepealt jaama kohvikusse kohvile-teele, enne kui me Riihimäele teele asusime. Jutu käigus selgus, et meie oleme HUMAK Nurmijärvi esimesed Erasmuse tudengid üldse, nii-öelda katsejänesed. Nii ei ole neil veel erilisi kogemusi ja ma olen põnevil, kuidas kõik sujuma hakkab. Soome üliõpilaspiletit meile igatahes veel tellitud ei ole ja täna selgus, et selleks on passipilti vaja. Oleksin ma seda vaid enne teadnud! Soomes ei kehti ju ISIC, aga soome üliõpilaspiletiga on kõik poole soodsam. Nüüd ma pean vaatama, kust ma pildi saan...
Riihimäel võttis meid vastu üks kohalik noorsootöötaja, endine HUMAKi töötaja, Hanna, kes andis meile võtmed ja muu info. Pärast seda, kui olime end oma korterisse sisse seadnud, suundusime raekotta, kus meid ootas kohaik noorsootöö spetsialist Marko, kes seletas meile, mis meid ees ootab (praktika mõttes). Töötame siin erinevates noorsootöö asutustes ja ka koolis. Ometi saan ma katsetada tõelist tööd huvijuhina multikultuurses keskkonnas, sest me hakkame koolis tööle integratsiooni klassis. Siis külastasime me veel ühte noortekeskust, kus meid väga kenasti vastu võeti. Paraku rääkisid kõik meiega soome keeles, mis oli üsna väsitav. Aga soomlased olid üsna õnnelikud, et nad ei pidanud inglise keelt rääkima;) Neil vedas! Kui me oma maja juurde tagasi jõudsime, käisime lepingut sõlmimas ja siis tulime süüa tegema, kuna kered oli meil hellad. Ettenägelikud eelmised elanikud olid meile jätnud riisi, sügavkülma juurvilja, kastmepulbrit jne. Nii saimegi ilusti kõhud täis. Ega kaks perenaist ikka hätta ei jää! Õhtul oli probleem internetti saamisega, aga üks naaber, kena valgete hammaste ja mustade silmadega noormees, aitas meid hädast välja. Nüüd on siis vähemalt ühes toas nett olemas! Homme sõidame kohalike noorsootöötajatega Hyvinkäässe sealsete töötajatega tutvuma. Midagi tuleb veel, aga ma ei saanud aru, mis täpselt. Eks ma lasen end üllatada ja kirjutan edaspidi! Nüüd aga head ööd! Kuigi kell on alles pool kaheksa, olen ma rampväsinud.
Jan 31, 2011
Reisipäev
Kõht on pelmeene täis, kohver pakitud, kõik on valmis Nüüd jääb üle vaid oodata. Sõidan täna õhtul lõpuks Soome. Iseenesest pole see midagi erilist, kuna olen ju seal nii palju käinud, aga nüüd ma lähen sinna kohe päris õppima! Tegelikult ma pean alles homme hommikul kohal olema, aga ma lähen täna juba, et saaks veel Viive ja Enno juurde minna. Pole neid nii ammu näinud! Armsad inimesed! Muidugi jääb siia ka palju armsaid inimesi maha, aga ma tulen ju varsti tagasi...kõigepealt kolme nädala pärast koolitusele ja siis mais. Olen põnevil, mis mind Soomes kõik ees ootab. Seal on ikka nii mõnedki asjad teisiti kui Eestis, noorsootöö korraldus ka. Seda ma lähengi sinna õppima. Kõigepealt teen kuus nädalat praktikat ühes noortekeskuses ja siis hakkab "koolipingi nühkimine". Eks paistab, ma olen juba põnevil...ärevil...uudishimulik!
Jan 23, 2011
Põnev aeg
Tere üle pika aja!
Tõepoolest, ma pole siia ammu enam midagi kirjutanud, kuna ei toimu nagu midagi sellist, millest kõik võiksid teada. Aga nüüd on aeg nii kaugel, et ka minu elus hakkab jälle midagi toimuma. Jõudsin just saksa kodust eesti koju ja ostsin kohe € eest sõidutalonge...vahetusrahaks sain eesti eurosid :) Üleüldse ei läheks mul kroone praegu vaja, sest järgmine nädal ma lähen kolmeks ja pooleks kuuks Soome vahetusüliõpilaseks:) Eks ma siis kirjutan rohkem oma tegemistest, kui ma kohapeal olen!
Tõepoolest, ma pole siia ammu enam midagi kirjutanud, kuna ei toimu nagu midagi sellist, millest kõik võiksid teada. Aga nüüd on aeg nii kaugel, et ka minu elus hakkab jälle midagi toimuma. Jõudsin just saksa kodust eesti koju ja ostsin kohe € eest sõidutalonge...vahetusrahaks sain eesti eurosid :) Üleüldse ei läheks mul kroone praegu vaja, sest järgmine nädal ma lähen kolmeks ja pooleks kuuks Soome vahetusüliõpilaseks:) Eks ma siis kirjutan rohkem oma tegemistest, kui ma kohapeal olen!
Subscribe to:
Posts (Atom)